Artemi Troitski ⟩ Vene muusikasse naaseb agitpropi ajastu

Kaader ansambel Leningrad iroonilisest videost "Inoagent" Foto: Kuvatõmmis

Erinevalt kõigist arenenud riikidest sõltub meelelahutus- ja kultuurse vaba aja veetmise tööstus Venemaal uskumatul määral riigist ja see mõjutab suhtumist Ukraina sõtta, kirjutab muusikakriitik ja publitsist Artemi Troitski.

Venemaa agressioon ja täiemahuline verine sõda Ukraina territooriumil on loonud uue reaalsuse, mille kõikide tahkude hindamine seisab veel alles ees. Ja ka õuduse tundmine. Tagajärjed puudutavad kõiki, alates näljahädast Aafrikas kuni inflatsioonini Ameerikas. Kuid kõige rängemini tabab see olukord Euroopat ja ennekõike mõistagi Ukrainat ja Venemaa Föderatsiooni. Seejuures tundub mulle, et Venemaast käib ajaloo haamer üle isegi veel julmemalt.

Otsustasin kirjutada praeguse häda tillukesest ja puhtalt lokaalsest segmendist – muusikaelust. Ärge muiake, sõjategevusega, surnute ja haavatute ning poliitiliste intriigidega pole sellel tõesti mitte mingit pistmist, kuid ka rõõmsas laulu- ja tantsumaailmas toimuvad dramaatilised (õnneks veel mitte traagilised) sündmused. Planeedi mastaabis võib rääkida enneolematust esinejate solidaarsuse lainest Ukraina rahvaga. Kõigis tsiviliseeritud riikides Uus-Meremaast Eestini toimub sadu heategevuskontserte, festivale ja aktsioone, millest võtavad osa iga stiili, põlvkonna ja tasemega muusikud – isetegevuslikest aktivistidest kuni superstaarideni (Paul McCartney, Madonna, U2, Sting, Pink Floyd – lühidalt, peaaegu kõik). Selle liikumise sümboliks võib pidada Volodõmõr Zelenskõi ja grupi Ukraina artistide esinemist Grammy auhindade jagamisel 3. aprillil, kus Ukraina president vastandas kaunilt muusika elava ilu ja puruks pommitatud elumajade surmava vaikuse.