Ene Kallas ⟩ Jänesed, Nosferatud ja seakari

Ene Kallas Foto: Valmar Voolaid

• Pärast paariaastast koroonapausi on HÕFF Haapsalus tagasi
• Mart Sanderi õudusfilm oli justkui kummardus Agatha Christiele
• Lätlased said hakkama laheda ja humoorika filmiga

Mis neil kolmel ühist? Ikka Haapsalu ja ikka filmifestival. Õudus- ja fantaasiafilmifestival. Kes aga laseb end eksitada sõnast «õudus», peab filmide vaatamise ajal tegema mõtlemisse korrektiive, kirjutab toimetaja Ene Kallas. 

Kindlasti on neis filmides mitu korda rohkem õuduse elemente kui vast neis, mida enamasti kinolinadel näidatakse. Haapsalu publik on aga treenitud: must huumor on läbiv teema. Kuni selleni välja, et saalis istujad on võimelised veriste jaburuste peale pisarateni naerma, muhelema zombide treenimise üle, tundma head meelt sellest, kuidas kellelegi nuga kõrri lüüakse. Tundub jõhker ja arusaamatu, eks? Aga ei ole. Kui kõik on asetatud võimalikult jaburasse, samas nutikasse konteksti, sõnademängu ning situatsioonikoomikasse – see lihtsalt on väga naljakas, lahe ja vaatamist väärt.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid sellest, et pärast paariaastast koroonapausi on festival tagasi. Kogu oma hiilguses. Olen kaugel sellest, et öelda: kümne ja enama aastaga tean suurt osa publikust nägupidi. Ei, ei tea. Võibolla ehk mõnda ja võibolla on mõnest neist saanud hea sõber ja kaaslane, kellega koos käia seansilt seansile. Aga mida tahan ja pean ütlema: festivali publik tekitab heas mõttes omainimese tunde. Sa oled ise, aga ometi oled sa osa justkui millestki suuremast. Festivalile tulles ei mõelda eriti palju sellele, mis filmi vaatama minna, kui just filmipeole endale. Tunnistan, et olen nii mõnigi kord läinud sõpradega kaasa, vaatama hoopis teist filmi, kui algul plaanisin – ainult sellepärast, et ühine elamus on rohkem väärt kui ehk see konkreetne film.

 Lätlased olid hakkama saanud nii laheda ja humoorika filmiga, et võttis otse ruigama. Ruigamist oli seal filmis aga omajagu.

Aga jänesed, Nosferatud ja seakari, küsite nüüd? Jaa. Kohe. Enne seda pean mainima ühte lahedat fenomeni: festival on äratanud nii mõneski ürgandekas kindla tahte ja nõu tuua just festivaliks välja mõni film. Jah, ma räägin Mart Sanderist. Selleaastane film oli omamoodi kummardus Agatha Christiele. Väheste vahenditega tehtud kammerlik linateos, kus oli kõik olemas ja kõik toimis.

Aga tagasi algusesse. Jäneste teema võiks olla teada ju igaühele, kes on käinud HÕFFil ja sattunud kas festivali avamisele või filmide sissejuhatamisele. Festivali pealik on Helmut Jänes. Nosferatu oli aga selleaastane n-ö festivali maskott. Pole kunagi tundnud erilist tõmmet punasel vaibal pildistamise vastu – sel aastal aga pidin. Kes siis ei tahaks üle-elusuuruse Nosferatuga ühel pildil olla? Ja seakari? Lätlased olid hakkama saanud nii laheda ja humoorika filmiga, et võttis otse ruigama. Ruigamist oli seal filmis aga omajagu. Põrsas oli suur teejuht ja inspiratsiooniallikas. Meenutas Odysseuse eksirännakuid – olid sead, olid Kirke, oli vangipõlv.

17. HÕFF sai läbi, elagu 18. HÕFF!