Mis neil kolmel ühist? Ikka Haapsalu ja ikka filmifestival. Õudus- ja fantaasiafilmifestival. Kes aga laseb end eksitada sõnast «õudus», peab filmide vaatamise ajal tegema mõtlemisse korrektiive, kirjutab toimetaja Ene Kallas.
Ene Kallas ⟩ Jänesed, Nosferatud ja seakari
Kindlasti on neis filmides mitu korda rohkem õuduse elemente kui vast neis, mida enamasti kinolinadel näidatakse. Haapsalu publik on aga treenitud: must huumor on läbiv teema. Kuni selleni välja, et saalis istujad on võimelised veriste jaburuste peale pisarateni naerma, muhelema zombide treenimise üle, tundma head meelt sellest, kuidas kellelegi nuga kõrri lüüakse. Tundub jõhker ja arusaamatu, eks? Aga ei ole. Kui kõik on asetatud võimalikult jaburasse, samas nutikasse konteksti, sõnademängu ning situatsioonikoomikasse – see lihtsalt on väga naljakas, lahe ja vaatamist väärt.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid sellest, et pärast paariaastast koroonapausi on festival tagasi. Kogu oma hiilguses. Olen kaugel sellest, et öelda: kümne ja enama aastaga tean suurt osa publikust nägupidi. Ei, ei tea. Võibolla ehk mõnda ja võibolla on mõnest neist saanud hea sõber ja kaaslane, kellega koos käia seansilt seansile. Aga mida tahan ja pean ütlema: festivali publik tekitab heas mõttes omainimese tunde. Sa oled ise, aga ometi oled sa osa justkui millestki suuremast. Festivalile tulles ei mõelda eriti palju sellele, mis filmi vaatama minna, kui just filmipeole endale. Tunnistan, et olen nii mõnigi kord läinud sõpradega kaasa, vaatama hoopis teist filmi, kui algul plaanisin – ainult sellepärast, et ühine elamus on rohkem väärt kui ehk see konkreetne film.