VIGURIGA KAART ⟩ 150 000 kilomeetrit «Tõde ja õigust»

Eesti kuivenduskraavide ja drenaažide võrgustik on umbes 150 000 km pikk. Foto: Evelyn Uuemaa

Vaid vähesed piirkonnad Eestis on jäänud kuivendusest puutumata. Üks selliseid on Pandivere kõrgustik, kraavitusest puutumata on ka paljude suurte rabade keskosad, seevastu nende servaalad on enamasti kaetud tiheda kraavivõrguga.

Eestis on kõrguste vahed üsna väikesed ja paljudes piirkondades on maapind majandustegevuseks niiskusrežiimi tõttu kas ajutiselt või sesoonselt ebasobiv. Seetõttu on inimene püüdnud pinnast oma soovidele vastavaks kohandada. Kuigi vähesel määral kuivendati maapinda ka enne 19. sajandit, saame maaparandustööde laiemast levikust rääkida peamiselt 19. sajandi kontekstis. Eelkõige alustati rohumaade kuivendamisega, mõelgem siinkohal näiteks Tammsaare «Tõe ja õiguse» sookuivendamise peale. 20. sajandil alguses rajati aktiivselt piirkondlikke veeühinguid, et koos kuivendada suuremaid alasid. Jätkuvalt kuivendati peamiselt põllumajanduslikuks kasutamiseks sobivaid alasid, kuid rabaservades laienesid ka kütteturba kaevandamise augud. Tõelise hoo sai kuivendamine sisse 1960. aastatel, kui maaparandus mehhaniseeriti. Sellest ajast alates võeti põllumajanduslikel maadel üha enam kasutusele drenaaž, nii et see muutus domineerivaks kuivendusviisiks. Metsanduslikel eesmärkidel jätkus kraavitusega kuivendamine.

Eesti kuivenduskraavide ja drenaaži võrgustik on umbes 150 000 km pikk. Vaid vähesed piirkonnad Eestis on jäänud kuivendusest puutumata. Silma torkab Pandivere kõrgustik, mis on olemuselt suur karstiala. Seal imbuvad sademed lubjakivist aluspõhja, et hiljem avaneda kõrgustiku servadel allikatena. Kraavitusest puutumata on ka paljude suurte rabade keskosad, seevastu nende servaalad on enamasti kaetud tiheda kraavivõrguga.