AK ⟩ EKI keelekool: siidine nahk ja teravad elamused - keel kombib maailma

Kehalisi kompimissõnu kasutatakse ka abstraktsete mõistete tähistamiseks. Illustratiivsel pildil detail kaktuseogadest torgatuna mehe käsivarde, kui inimesed lavastasid Kristuse kirge ja surma endises San Francisco kloostris Atlixco linnas Puebla osariigis Mehhikos, 15. aprillil 2022. Foto: Hilda Rios

• Enamasti väljendatakse kompimisaistingut eesti keeles omadussõnaga
• Kompimissõnu kasutatakse ka psühholoogiliste omaduste väljendamiseks
• Abstraktsete nähtuste väljendamiseks kasutataksegi sageli kehapõhiseid sõnu

Nii nagu okkalist taime pole meeldiv katsuda, ei ole kerge käia ka okkalist eluteed. Puudutusega seotud sõnade tähendustest kirjutab Eesti Keele Instituudi nooremteadur Maria Tuulik.

Kompimismeelt on traditsiooniliselt peetud osaks viie-meele-süsteemist, mida antiikaja filosoof Aristoteles tutvustas juba 4. sajandil eKr. Peale kompimise kuuluvad viie meele hulka nägemine, kuulmine, maitsmine ja haistmine. Klassikaliselt arvatakse, et nägemismeele, kuulmismeele, maitsemeele ja haistmismeelega seonduvad esmaselt vastavalt värv, heli, maitse ja lõhn. Kompimismeelega tajutavad objektid või omadused on aga esmapilgul liiga mitmekesised, et moodustada loomulikku klassi.

Puudutuse abil saab tajuda kõvadust, tahkust, plastilisust, tekstuuri, kaalu, survet, temperatuuri, vibratsiooni, valu, kõdi, märga jne. Ka peamist meeleelundit on kompimise puhul keerulisem määratleda. Nägemisega seostuvad eelkõige silmad, kuulmisega kõrvad, haistmisega nina ja maitsmisega keel. Kompida võib aga näiteks käega või jalaga; toidu tekstuuri tunnetada suuga; temperatuuri kogu kehapinnaga.

Enamasti väljendame kompimisaistingut eesti keeles omadussõnaga (nt kõva, pehme, märg, kuiv, kare jne). Ühel omadussõnal võib olla aga mitu tähendust. Omadussõna võib rõhutada erinevas kontekstis nimisõna erinevat omadust, näiteks kõva pind viitab puudutamisel jäigale, koostiselt tihedale pinnale, kõva iseloom kangele, järeleandmatule loomusele ja kõva hääl hoopis valjule, tugevale häälele.

Kui uurida kompimissõnade tähendusi ühise rühmana, on võimalik näha, et teistest tähendusvaldkondadest on kompimissõnad kõige tihedamalt seotud psühholoogiliste omadustega. Puudutust kirjeldavate omadussõnadega (nt pehme, okkaline, libe) saame väljendada ka meeleolu, iseloomu ja vaimsete võimetega seotud omadusi. Tähenduse ülekanne võib olla motiveeritud kombitava omaduse füüsikalisest loomusest, nt sitke kui ’tugev ja painutatav, mitte kergesti purunev’ hakkab tähistama ka psühholoogilist omadust ’vaimujõult, iseloomult tugev, raskustele vastupanev’.

Puudutades ebameeldivat tunnet tekitavate omadustega (limane, tatine, nurgeline, okkaline, ogaline, kare) käivad sageli koos ka psühholoogiliselt ebameeldivad omadused, nt okkaline kui ’raske, vaevaline’ (okkaline kohtutee) või ’pahur, tõrges’ (okkaline iseloom). Meeldivat kompimiskogemust pakkuv pehme on kasutusel aga positiivsema tähendusega: ’heatahtlik, leebe’.

Ka mõistemetafooride teoreetikud Lakoff ja Johnson on leidnud, et abstraktsete ja keeruliste nähtuste väljendamiseks kasutatakse võrdkujusid kogemuslikult tuttavatest ja kehapõhistest valdkondadest. Ja mis võiks olla veel lähemal kui oma nahk! Seega kehaga/nahaga/suuga vahetult kogetav on ülimalt põhjendatud olema lähtevaldkonnaks, mille mõistetes räägime abstraktsematest nähtustest nagu näiteks emotsioonid ja iseloomujooned.