JUHTKIRI ⟩ Sorteerimata prügi tekitab karmavõlga

Prügi ladustamine on keskkonnavaenulik tegevus Foto: Mihkel Maripuu

• Kas prügiahela nõiaringist ei saagi välja?

Jäätmemajandus on väga paljude muutujatega süsteem. Prügi tuleb koguda, vedada, sorteerida, seejärel taaskasutada, põletada või ladustada. Selle ahela eri lülides on igal pool oma huvidega toimijad, kelle tegevus või tegevusetus mõjutab süsteemi ja teisi osalisi.

Prügimajanduse tooraine tuleb meilt kõigilt. Nii nagu inimesed on erinevad, on ka nende prügikäitumine erinev. Osa kogub jäätmed korralikult eraldi, osa võibolla sooviks ka, kuid neil ei ole selleks võimalust või töötavad tingimused vastu. Väga paljudes omavalitsustes pole lihtsalt suudetud korraldada prügi kogumist liikide kaupa.

Kuigi Eestil on olemas ilus jäätmekava, mis näeb ette õilsa eesmärgi jõuda jäätmete taaskasutuseni, ei ole toimiva prügisorteerimiseni rohkem kui aastakümne jooksul jõutud. Tänases lehes on ülevaade, kuidas asjaomased pole suutnud õpetada inimesi liigiti jäätmeid koguma, motiveerida kohalikke omavalitsusi prügi liigiti koguma ning panna tööle sorteerimisjaamu. Nüüd on keskkonnaamet lõpuks jõudnud jäätmeahela viimase lülini ja teinud sorteerimise kohustuseks prügilatele.

Aga kui segaolmejäätmed jõuavad lõpuks prügilasse, on prügi juba nii põhjalikult segamini, et mõistlikul viisil ei ole seda võimalik enam taaskasutuse eesmärkidel sorteerida. Ja prügilad ei teegi seda, vaid saadavad jäätmed, mida seadus ei luba neil ladustada, lihtsalt edasi põletamisele.

Kui riik suudaks omalt poolt tagada, et liigiti kogutud jäätmed leiaksid tõesti maksimaalsel määral asjakohast taaskasutust, siis ehk tekiks sorteerimiseks ka motivatsioon.

Kõik see on parasjagu absurdne ja risti meie oma jäätmekavas seatud eesmärkide vastu. Peaeesmärk on suunata nii palju jäätmetest taaskasutusse kui võimalik. Keskkonnahoiu seisukohalt on kõige kahjulikum ladustamine, põletamine on sellest kübeke parem, kuid mitte see, mille poole püüelda. Et aga süsteem ei toimi, saadakse jäätmetest lõpuks lahti nii, nagu on alati saadud.

Kõige kurvem jäätmemajanduse juures on, et ahela osalised saavad aru olukorra absurdsusest, kuid mitte midagi ei muutu. Lisaks mõjutab jäätmete taaskasutuse süsteemi läbikukkumine moraalselt ahela kõige esimest lüli ehk prügi tekitajat, kelle hoolsus jäätmete sorteerimisel koduses prügikastis peaks olema tõhusa ringkasutuse alus.

Kui kõigist pingutustest hoolimata muutuvad eri sorti jäätmed nende käitlemisel siiski segaolmejäätmeteks, mis lähevad põletamisele või ladustamisele, siis milleks kulutada aega ja ressursse, nii vaimset kui ka materiaalset, et teha tühja tööd.

Kõigepealt tuleb leida hoovad, et peatada prügi ladustamise ja põletamise trend. Lihtsat lahendust siin pole. Tõenäoliselt eeldab see ladustamis- ja põletamistasude tõstmist, mis teeks sorteerimise ja taaskasutamise mõttekamaks. See kõik mõjuks halvasti tarbija rahakotile ja see teeb otsustajaid kartlikuks.

Niisiis on täiesti tõenäoline, et jäätmekavas seatud eesmärkide saavutamiseks tuleb igaühel meist aasta igal päeval näha natuke rohkem vaeva prügi liigiti kogumisega ja maksta rohkem selle liigiti äraveo eest. Kui riik suudaks omalt poolt tagada, et liigiti kogutud jäätmed leiaksid tõesti maksimaalsel määral asjakohast taaskasutust, siis ehk tekiks selleks ka motivatsioon.