Aimar Altosaar ⟩ Kevadkülm südames sunnib meid kohanema

Kevadine lumesadu Rakveres mõned aastad tagasi mais. Lund on sadanud aga ka juunis. Foto: Meelis Meilbaum

Kevaded on viimasel ajal külmad. Sellel aastal ka temperatuuri mõttes, kuid juba alates 2020. aasta koroonakevadest ei ela me enam samamoodi, nagu oleme pikka aega harjunud, kirjutab ajakirjanik Aimar Altosaar.

On jahe, kuid õhtud on juba valged, viljapuud hakkavad kohe õitsema ning küllap on mai soojem kui aprill, juuni ja juuli muidugi veel soojemad, ent see ei muuda tõsiasja, et meie ellu on tulnud sõda. Kurjuseimpeerium, mille haardest me üle 30 aasta tagasi pääsesime, jäi rahvusvahelise kogukonna heatahtlikkuse ja naiivsuse tõttu, kuid ka ahvatleva majandusliku kasu nimel lõpuni lammutamata ning kommunismikuriteod karistamata. Selle retsidiive hakkas maailm nägema juba ammu, kui pommitati sodiks Groznõi ja Aleppo, Venemaa kahmas tükke Gruusiast, tekitas ebastabiilsuse enklaavi Moldovas ning ründas lõpuks Ukrainat.

Tahaks uskuda, et nähes Putini armee sooritatud kohutavaid kuritegusid ning kuuldes Lavrovi absurdseid selgitusi ja süüdistusi, on maailm lõpuks taibanud, et Venemaa näol ei ole tegemist tavalise riigiga, vaid paariaga, mida juhivad kurjategijad. Seda usku kinnitab sellel nädalal toimunud 40 demokraatliku riigi kaitseministrite kohtumine Saksamaal Rammsteini sõjaväebaasis. Vaba maailma liidrid otsustasid, et aitavad Ukrainal võita Venemaad. Me võime selle otsuse üle rõõmustada ja olla uhked, et vaba maailm on tõeliste ohtude ees ühtne. Kuid meil tuleb ka leppida, et sellel sõjal ja võidul on hind.