:format(webp)/nginx/o/2021/01/27/13598717t1h6c76.jpg)
/nginx/o/2022/04/28/14514600t1h0551.jpg)
- Saksamaa ja Venemaa vahel on ajalooline erisuhe
- Vastastikku kasuliku suhte läbilõikamine on keeruline
- Euroopa juhtriik peab tagasi kahe jalaga maapeale tulema
Euroopa vajab selles sõjas liidrit. Mida kauem sõda Ukrainas kestab, seda enam arutletakse Saksamaa ja selle kantsleri Venemaa-suunalise tegevuse ning tegevusetuse üle, kirjutab Euroopa Parlamendi liige Riho Terras (Isamaa).
Kõva häälega on Saksamaalt soovitud ja isegi nõutud kolme asja: Venemaalt pärit odavast energiast loobumist, Ukrainale raskerelvastuse tarnimist ning Euroopas poliitilise juhtrolli võtmist. Signaalid, mis nende soovidega seoses Saksamaa valitsusest tulevad, on kõike muud kui selged või julgustavad. Millest selline otsustamatus Venemaa-suunalises poliitikas?
Saksamaa ja Venemaa vahel on ajalooliselt välja kujunenud instinktiivne erisuhe, mis ulatub saksa rahvusriigi loomise aega 19. sajandil. Ka 1930. aastatel toimus kahe diktatuuri vahel tihe koostöö: alates sellest, et Saksa piloodid said käia Nõukogude Liidus pikamaalende harjutamas, lõpetades Molotovi-Ribbentropi paktiga Euroopa jagamisega. See erisuhe jätkus pärast teist maailmasõda sotsiaaldemokraadist kantsleri Willy Brandti initsiatiivil, sealt pärineb ka Saksamaa praegune energiasõltuvus Venemaast.
Odava energia tarne oli mugav ning kasulik ka Angela Merkeli 16 aastat juhitud kristlike demokraatide ning sotsiaaldemokraatide valitsusele ja seega sõltuvust suurendati. Seejuures algas ka Saksamaa kaitsevõime täielik allakäik. 2000 tankist jäi alles 200 ja 30 võitlusvõimelisest brigaadist sai kolm. Tagantjärele õigustati end: «Me tahtsime tegutseda, aga sotsid ei lasknud», kuigi kaitseminister oli need 16 aastat kristlike demokraatide endi seast. Saksamaa võitis majanduses, Venemaa võitis rahakraanid ja Saksamaa sõjalise võimekuse hävinemise.
Sellises vastastikku kasulikus keskkonnas on suhete läbilõikamine ning suuna muutmine väga keeruline. Lihtsam on uskuda Russia Today propagandat Mariupoli natside tapmise ja Butša veresauna tühisuse kohta, sest viimane polevat Saksamaa teises maailmasõjas kordasaadetu kõrval midagi – nagu ütles ka sotsist endine Düsseldorfi linnapea.
Ka Olaf Scholz tõstatas eelmisel nädalal tuumasõjaohu ja see pole muud kui Putini narratiivi toetamine ning võimendamine. Scholzi kõhklev käitumine ja valitsuse risti vastupidised signaalid on tekitanud olukorra, kus keegi ei saa enam aru, mis on Saksamaa enda poliitika. Puhtmajanduslikult on Saksamaa Ukraina suurimaid toetajaid, kuid paradoksaalselt ollakse ka Vene majanduse suurim rahastaja. Seejuures ei ole kuhugi kadunud need, kes kutsuvad üles kiirele rahule, sest Ukraina relvastamine võrduks nende arvates eskaleerimisega.
/nginx/o/2022/04/28/14514602t1h75bd.jpg)
Saksa sõjatööstusettevõtted esitasid sõja esimestel päevadel Scholzile nimekirja 65 tüüpi relvadest ja tehnoloogiatest, mida oldi valmis Ukrainale andma, kuid Scholz valis neist välja ainult kuus. Ta rääkis palju, kui keeruline oleks ukrainlastel neid kasutama õppida ja kui ilmvõimatu oleks logistikat korraldada. Mõne päeva eest ei saanud Saksamaa Ramsteinis asuvasse USA õhuväebaasis toimunud kohtumisele aga tühjade kätega ilmuda. Sakslased otsustasidki Ukrainasse saata kõige keerulisema lahingutehnika ehk õhutõrjetankid Gepard.
See on silmakirjalik, sest teatakse, et enne sõja lõppu see tehnika kohale ei jõua. Samal ajal on Saksamaal Leopard 1 tüüpi tanke ja Marderi lahingumasinaid, mille käsitlemise õppimine ning lahingukorda seadmine ei võtaks üle kahe nädala. Saksamaa ütleb, et ei taha üksinda kolmandat maailmasõda alustada, kuid eirab fakti, et liitlased nagu Eesti on juba kuid, isegi aastaid Ukraina sõjalise kaitse ülesehitamisse panustanud.
Saksamaa narratiivi põliseks osaks on saanud Venemaa mõistmine, sest see on nende heaolule nõnda kasulik olnud. Euroopa juhtriik peab aga tagasi kahe jalaga maa peale tulema.
Saksamaa narratiivi põliseks osaks on saanud Venemaa mõistmine, sest see on nende heaolule nõnda kasulik olnud. Lihtsalt on mugav ja lohutav, kui kodu on odavalt köetud ning arvad, et olles Vene gaasi klient, oled Vene agressiooni eest kaitstud. Euroopa juhtriik peab aga tagasi kahe jalaga maa peale tulema. Selleks on neli sammu.
Esiteks tuleb sakslastel vääramatu faktina tunnistada, et Ukrainal ja ukrainlastel on täielik õigus iseolemisele ning enese kaitsmisele ja neid ei tohi suruda läbirääkimiste laua taha, vaid meil tuleb panustada sõja võitmisesse – ühisel rindel koos liitlastega.
Teiseks võiks Saksamaa olla juhtiv jõud Euroopa Liidu lendliisi lepingu sõlmimiseks, et Ukrainat relvadega ilma ekspordipiiranguteta toetada.
Kolmandaks tuleb Saksamaa juhtimisel asuda Euroopal planeerima Ukraina majanduslikku ülesehitamist, Venemaa majanduse absoluutset blokeerimist ja koos NATOga hakata looma üldist kõiki valdkondi katvat heidutust koos idapiiriäärsete riikide sõjalise kaitse ülesehitamisega.
Kõige olulisem on aga sakslastel mõista, et Venemaa sõja finantseerimine oma heaolu nimel ei ole ohtlik ainult Ukrainale, vaid kogu Euroopale, kogu maailmale.