Igor Tšubais: kas Venemaal toimub oranž revolutsioon

Foto: Corbis / Scanpix

Pärast «ametlike valimistulemuste» väljakuulutamist Venemaal on levinud rahulolematus ja kodanikuprotestid, ning just neid kartes maalivad ametlikud massiteabekanalid jubedates värvides ette «oranži revolutsiooni» ohte, kirjutab Moskva sotsiaalteaduste instituudi professor Igor Tšubais. 

Praegune protestiseisund, mida «dialoogi ihkavad» võimud läbi hammaste, aga siiski nimetavad avalikult «demokraatia normaalseks ilminguks», näitab kõige ilmekamalt poliitilist kriisi. Jõudmaks selgusele selle iseloomus, tuleb mõista, millal see algas. Ma olen kindel, et see ei alanud eile ega üleeile, vaid juba mõnikümmend aastat enne kurikuulsat 1917. aastat ning ka probleemid lahendati kahe sajandi piiril, kusjuures päris edukalt. Kuid enamlaste oktoobripööre hävitas leitud lahendused ja suunas sündmuste käigu tupikusse.

Kõlavate loosungite varjus läks võim kitsa «elukutseliste revolutsionääride» kihi kätte, millest hiljem kujunes nomenklatuur, mis seadis enda teenistusse kogu maa ja rahva. Sellest ajast alates võib kõnelda Venemaa vastupanust ja Venemaa allasurumisest Nõukogude poliitbürokraatia poolt.

Seitsme punase aastakümne vältel rippus režiimi saatus mõnelgi korral juuksekarva otsas, kuid piiramatu vägivalla abil suutis valitsev kiht võimul püsida. Enamlased võitsid kodusõja, sõja talupoegadega, korraldasid suure näljahäda, tulid toime Gulagi mässudega… Enneolematu oli kodusõda Suure Isamaasõja ajal, mil Stalini vastu sõdis 1,25 miljonit Nõukogude kodanikku (midagi sellist polnud Venemaa tuhandeaastases ajaloos ette tulnud).

Kahe võimsa ülestõusu järel Gulagis olid võimud sunnitud 1953. aastal laagrisüsteemi lammutama ning režiimi säilitamise peamiseks vahendiks muutus kõikevalitsev tsensuur, mis võeti kokku ametliku väljendiga «kommunistlik ideoloogia». Desinformatsioonisüsteemi lõhkusid teisitimõtlejad, isekirjastamine, nõukogudevastaste anekdootide üleriiklik levik... Viimaks näitas putši läbikukkumine 1991. aastal, et rahvast ei saa murda ei jõu ega tsensuuriga. Järgnes režiimi kauaoodatud iseeneslik kokkuvarisemine.

Propaganda ja Nõukogude õpikute tõttu pidasid paljud kõike mainitut taustaks, teisejärguliseks, aga just need sündmused, mitte viisaastakud või NLKP kongressid moodustasid XX sajandi Venemaa ajaloo, Venemaa katastroofi tuuma. Seepärast, nagu ütles Solženitsõn, kaotas Venemaa XX sajandi, kuid tekkis võimalus taassünniks XXI sajandil.

Pärast võimude sunnitud kursimuutust, mida nimetati perestroikaks, pärast putši läbikukkumist, tsensuuri ja kommunistliku ideoloogia kaotamist ning NLKP laialisaatmist tekkis ühiskonnas tunne, et oleme lõpuks saavutanud soovitud õigused ja vabadused ja et nomenklatuursete usurpaatorite riik muutub normaalseks õigusriigiks. Üsna pea selgus, et need lootused olid olnud illusioon.

Mis juhtus pärast 1991. aastat?

Riik, milles elasime pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist, polnud Venemaa, vaid postsovetlik süsteem, nomenklatuur-totalitaarse režiimi uus pale. Nõukogude Liidu uus variant. Bürokraatia jäi edasi valitsema ning püsistab oma võimu mitmesuguste vahenditega. Ajaleht Izvestija kirjutas 2003. aastal, et ametnikke on neliteist korda rohkem kui Nõukogude Liidus. (NLis piirati kunstlikult kommunistliku partei liikmete arvu, nüüd aga laiendatakse bürokraatia ridu lakkamatult.)

Sotsiaalne ebavõrdsus on määratult süvenenud, neli miljonit kodutut eksisteerib kõrvuti kasvava miljardäride hulgaga. Tervishoiu- ja haridussüsteemi lammutatakse täiesti teadlikult.

Rahvastikukatastroofile liitub «rahvuste segamise» poliitika: stalinlike küüditamiste asemel toimub teadlik «võõrtöölistamine». Praeguseks on Venemaal venelasi tublisti alla 80 protsendi ja aktiivses eas meeste seas lausa alla 50 protsendi!

Kui Nõukogude aega iseloomustas libaajalugu ja kümned miljonid tapetud ja represseeritud kaasmaalased, siis Nõukogude-järgset perioodi iseloomustavad Gaidari reformid, mille tõttu rahvas ja riik kaotasid triljoneid dollareid. Tohutud ressursid, mille varastasid ametnikud, liikusid välismaale või teenivad edasi erahuve kodumaal.

Nüüd, pärast järjekordset valimistulemuste võltsimist, pärast 2011. aasta pseudovalimisi on hoolimata kogu «teleoopiumist rahvale» kriitiline hulk venemaalasi, millest piisab üle 90 aasta püsinud Lenini-Stalini-Putini süsteemi lammutamiseks, andnud valjul häälel teada rahulolematusest võimuga.

Mis toimub praegu?

Praeguse olukorra iseärasuseks on korraga mitme üksteisest sõltuva protsessi kokkulangemine.

Esiteks on Venemaa, nii rahva kui ka riigi olukord jätkuvalt halvenenud. Maailmapanga andmeil lisab iga ameeriklane enda toodetud kaubale 99 000 dollarit. See näitab riigi tõhusat valitsemist. Venemaal aga sama panga andmeil kaotab iga venemaalane 343 000 dollarit, sest riik ei toimi korralikult, politsei, finantskontrolli asutused, toll, valitsus, president käituvad kasvu tõkestavalt.

Teiseks, nagu juba öeldud, on just praegu mõistnud olukorra absurdsust kriitilise tähtsusega osa ühiskonnast. Maa on alati tiirelnud ümber Päikese, aga kui Kopernik seda mõistis, toimus murrang teaduses ja ühiskondlikus teadvuses.

Samamoodi on Venemaal ühiskondlikus arvamuses jõutud arusaamisele sotsiaalse kriisi sügavusest ja ulatusest ning samal ajal on toimunud üleminek loosungilt «Putin – rahvuslik juht» loosungile «Venemaa ilma Putinita». Just seda üleskutset kordavad sajad tuhanded meeleavaldajad Moskva ja veel kümnete Venemaa linnade tänavatel.

Kolmandaks on kõigile ­ootamatult avaldunud veel üks suundumus: autoritaarses süsteemis, kus isegi meeleavaldused põhiseaduse toetuseks kuulutati ekstremismiks, on hakanud murenema sunniaparaat, tilgad on piisavalt kivi uuristanud ning nüüd hüüavad meeleavaldajad 20-kraadises pakases, toetuseks kostmas moskvalaste hääled rõdudelt, üheskoos «Putin erru!».

Või kui teisiti öelda, siis on ühtsesse voolu suubunud sotsiaalsete probleemide tõsidus, toimuva adumine laiade ühiskonnakihtide poolt ja korrumpeerunud bürokraatia metsik hirm meeleavalduste ees, mis muidu kujutaks mittelegitiimsele nomenklatuurile tõhusat sunnimehhanismi.

Õieti ilmnes kodanike küpsus juba enne meeleavaldusi. Nagu ikka, Kremli politoloogid valetavad, kui püüavad protesti seletada «naaritsanahksete kasukate» kitsa kihi rahulolematuse ja olematu keskklassi kapriisidega. Kui mõni nädal enne riigiduuma valimisi vilistasid peaministri Olimpiiski spordikeskuses välja tavalised spordisõbrad, poksi austajad, sai selgeks, et võime ei usalda enam keegi. Rubico on ületatud, muutused on möödapääsmatud.

Nomenklatuuri lootused, et rahulolematus lahtub ja inimesed lihtsalt ei viitsi meeleavaldustele tulla, toetuvad soovmõtlemisele. Esiteks on ühiskonna laiades kihtides maad võtnud arusaam võimude korraldatud vastureformide tähendusest, ja seda arusaama ei saa neilt ära võtta. (Siin võib leida analoogia XIX sajandi lõpuga, toonase õigeusu kriisiga, mis kujutas endast ju Venemaa alust ja põhilist jõudu – «Kui jumalat ei ole, on kõik lubatud» –, millest kõik algaski, nagu ma juba alguses ütlesin. Witte ja Stolõpini reformid ei toonud ega saanudki kuidagi kunagist usku tagasi tuua, vaid leidsid ilmaliku ja kirikliku sfääri uued, tegelikkusele vastavad koostoimimisviisid.)

Pealegi on ühiskond oma nahal selgelt tundnud üüratut korruptsiooni, mõttetut tsensuuri ja võimu kinnisust. Ja nüüd on ühiskond asunud aktiivselt tegutsema: juba ainuüksi Moskvas on tekkinud ja tekib üha edasi rohkelt uusi kodanikuühiskonna struktuure, sealhulgas valijate liit Ausate Valimiste Eest, valge lint, 12. detsembri ümarlaud, meeleavalduste orgkomitee jne.

Muutunud tegelikkus sunnib valitsust otsima ja avalikkusele välja pakkuma oma vastuseid, kuid lauaülemate pingutustel on ilmselge kopituse ja matkimise maik man.

Veel nädal enne kurva kuulsusega Ühtse Venemaa septembrikongressi, kus anti maale teada uusvana juhi nimi, teatas julgeolekunõukogu sekretär ja peaministri usaldusalune Nikolai Patrušev avalikult, et rahvastikuga on olukord raske ning 2025. aastaks tuleb Venemaal endistest Kesk-Aasia liiduvabariikidest sisse tuua veel kümme miljonit töölist.

Arusaadavamasse keelde ümber pannes tähendas see, et enne Putini uue teise ametiaja lõppu mingeid positiivseid reforme ega muutusi ette ei võeta.

Me võime iga päev veenduda, et kogu ametlikust demagoogiast hoolimata pole võimudel mingit programmi, mingeid loosungeid ega mingit vastutustunnet tühjalastud kolme presidendiaja eest. Peaministri sisutühjad artiklid langevad ­aina tugevamasse vaakumi ega kutsu ühiskonnas esile mingit reaktsiooni, kui mitte arvestada ekspertide kerget erutust.

Kremli korraldatavatest meeleavaldustest osavõtjad sõidavad kohale bussidega – seda ei saa kuidagi varjata – ja saavad osalemise eest tasu. «Ausate valimiste» korraldamine koos Putini välja pakutud videokaameratega on läinud maksma 15 miljardit rubla (allakukkunud kosmosejaama Fobos-Grunt hind oli viis miljardit rubla ja lähiajal samasugust katset enam ette ei võeta, sest Venemaa kosmoseagentuuril pole lihtsalt nii palju raha).

Sealjuures kinnitavad nii presidendikandidaadid kui ka tavalised eksperdid, et protokollide võltsimine valimisjaoskondades toimub pärast kaamerate väljalülitamist. Niisiis on 15 miljardit rubla lihtsalt tuulde heidetud.

Võimud on palju kõnelnud erakondade registreerimise lihtsustamisest, kuid see PR-käik meenutab kangesti alati täitmata jäävaid valimiseelseid lubadusi, ning pealegi ei muudaks see tegelikult midagi.

Peamine ei ole ju mitte registreerimine, vaid vaba ligipääs massiteabevahenditele, täpsemalt neljale peamisele telekanalile, ent seda ei taga keegi, veel enam, sellest isegi ei kõnelda, mis tähendab, et isegi kui erakond registreeritakse, jääb see ikkagi «asjaks iseeneses» ega muutu poliitilise võitluse mehhanismi osaks.

Peaaegu äärmusse kalduva julgusega on peaminister teinud ettepaneku arutada (?) riigiduumas algatusi, mis on kogunud internetis 100 000 allkirja. Ometi ei ole võimud isegi kuulda võtnud ühtegi (reaalse, mitte virtuaalse) 100 000 meeleavaldaja nõudmist.

Mis saab edasi? Võimalikud stsenaariumid

Sõltumata sellest, kuidas kulgevad tegelikult valimised, võib peamine kandidaat peaaegu kindlalt teatada oma võidust juba esimese vooru järel. Praegune poliitiline süsteem toimib Nõukogude metoodika alusel: «valimised on, aga valikut pole», või kui täpsemalt öelda, siis nomenklatuur mängib ainult neid mänge, milles on võit juba ette kindel. 90 aastat püsinud riigiaparaadi olemus seisneb selles, et see muutub ainult väliselt, pinnapealselt, oma põhiolemuselt pole see aga muudetav, vaid ainult lammutatav.

Seepärast tugevneb pärast «ametlike valimistulemuste» väljakuulutamist jõuliselt rahulolematus ja kodanikuprotest nii Moskvas, Piiteris kui ka paljudes teistes Venemaa linnades. Just seepärast maalivad ametlikud massiteabekanalid päevast päeva kõige jubedamates värvides ette «oranži revolutsiooni» ohte.

See teatavasti kujutas endast üleriigilisi protestimeeleavaldusi valimiste võltsimise vastu Ukrainas, mis tõi kaasa isehakanu rahumeelse asendamise rahva survel. Niisiis valmistub Kreml õudusega just nimelt oranžiks revolutsiooniks.

Kui võimud otsustavad kasutada jõudu, kasvab külm kodusõda üle kuumaks ja selles ei saa nomenklatuur enam võita. Kuid ka režiimi ja rahva rahumeelne vastasseis toob kaasa võimu pelutava närviliste ametnike ülejooksmise rahva poolele (ehkki juba praegu on Ühtse Venemaa juhtkond keelanud parteist lahkuda), valitsejatele vajaliku minimaalse toetuspinna kao ja nende sunnitud loobumise võimust, valitseva kihi rahumeelse lahkumise.

Mida kiiremini see toimub, seda vähem kannatab maa ja seda kiiremini saame asuda teele, mida iseloomustab järjepidevus ajaloolise Venemaaga. Seda rutem algab ka ligemale sada aastat takerdunud taassünd ja me mõistame, et Nõukogude ja Nõukogude-järgsed aastakümned kujutavad endast isamaa ajaloos mongoli ikke järel kõige pikemat ja absoluutselt kõige sügavamat tsivilisatsioonikatastroofi.

Nii nagu Eesti ja Poola on päris edukalt taastanud oma sidemed ja järjepidevuse enda kommunismieelse riiklusega, seisab ka meie maal ees järjepidevuse taastamine ajaloolise Venemaaga. Vähemalt sel määral, kui see on veel üldse võimalik, võttes sealjuures arvesse oma läänenaabrite kogemusi ning iseenda negatiivseid ja positiivseid kogemusi XX sajandil.