Eesti keel võib olla lausa hurmavalt kujundiküllane. Võtkem näiteks sõna «ausammas». Au ja auväärsus, sammas ja tugi.
Kaarel Kaas: au sammas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellesse sõnasse on kätketud hinnang ja tõekstunnistamine, moodsamalt ja keerukamalt väljendudes väärtuskontseptsioon. Juba ausamba püstitamise akt iseenesest sisaldab eneses moraalset tunnustust ja heakskiitu inimesele, sündmusele, institutsioonile või nähtusele.
«See on see miski, mis on meile oluline ja kallis – ning tulevastes tegudes järgimistvääriv nii meile enestele kui ka teistele,» on püstitajate sõnum, mis nähtamatus kirjas raiutud iga ausamba jalamile.
Selle nähtamatu raidkirja teine pool seostubki sõnaga «sammas». Sambad toetavad ja kannavad katuseid, sildu, akvedukte, karniise – konstruktsioone, mis ilma nendeta ei püsiks. Ausammas on sammas, mis kannab ja toestab püstitajate soove, lootusi ja tahet.
Soove, et möödanikku jäänud head, olulist, lugupidamist väärivat ja moraalset ei unustataks, ning lootust ja tahet, et ausambaga põlistatu saaks eksisteerima ka tulevas maailmas. Mõneti on seega tegemist ehk omalaadse arhitektuurilise loitsuga.
Näiteks «mälestusmärk» on juba sootuks erineva tähendusväljaga. Mälestusmärk on märk mäletamisest, füüsilise vormi võtnud meeldetuletus millegi kaaluka meelespidamise olulisusest. Keeld unustada.
Mälestusmärgid tähistavad tihti sündmusi, mis on jätnud väga sügava jälje, kuid mis on oma olemuselt kas valulikud või traagilised. Kas kujutaksite ette ausammast 1941. aasta juuniküüditamisele? Ilmselt mitte. Aga mälestusmärki? Küllap jah, loomulikult.
«Kuju» ja «skulptuur» on juba pea täieliselt tähendusneutraalsed väljendid. Parafraseerides Gertrud Steini kuulsat kalambuuri: «Kuju on kuju on kuju on kuju.»
Hiljuti avaldasid mitukümmend Eesti avaliku elu tegelast üleskutse ettepanekuga püstitada Eestisse Boriss Jeltsini, Venemaa esimese presidendi ausammas – jäädvustamaks tema panust Eesti iseseisvuse taastamisse. Rahakoguminegi ausamba rajamise hüvanguks on juba alanud.
Algatuse taga seisavad igati lugupeetud ja väärikad inimesed, kelle parimates kavatsustes pole põhjust kahelda.
Ometigi ei saa ma nendega nõus olla. Ma väidan, et nad eksivad, ja seda mitmes väga põhimõttelises küsimuses. Boriss Jeltsin ei vääri ausammast – vähemalt mitte Eestis ja eestlaste rajatut.
Pole mingit kahtlust, et 1991. aasta augustiputšiga kulmineerunud protsessid olid erakordse ajaloolise kaaluga.
Samuti seisab väljaspool kriitikat tõsiasi, et Eesti jaoks kitsamalt oli iseseisvuse taastamine 1991. aastal üks kõige olulisemaid sündmusi Eesti riikluse ajaloos. Selle sündmuse pisendamine või ignoreerimine pole ei väga tark ega ka üleliia kaugelenägelik intellektuaalne positsioon.
Ning lõpuks on fakt, et Jeltsin toetas Baltimaid vastasseisus Moskva keskvõimudega enne augustiputši ning et see toetus väljendus pärast putši läbikukkumist Eesti, Läti ja Leedu riikliku suveräänsuse kiires tunnustamises Vene Föderatsiooni poolt.
Kas Jeltsinit motiveeris seejuures mingisugune põhimõtteline sümpaatia Balti riikide ja nende püüdluste suhtes? Kas ta lähtus sisemisest veendumusest, et Balti riikide okupeerimine Nõukogude Liidu poolt oli väär, et Teise maailmasõja ajal ja järel tehtud ülekohus tuleb heastada ning väikerahvastel on õigus enesemääramisele? Või oli Jeltsin ehk veendunud demokraat, kelle jaoks oli oluline vabadus kui selline, olgu selle ajaloo ja õiglusega siis nii, nagu on?
Vastus kõikidele küsimustele on valdavalt ei.
Jeltsinile võisid Balti riigid ja nende asukad muidugi sümpaatsed näida. Seesugust sümpaatiat stiilis «Kuidas ma küll igatsen Pärnu liivarandu!» on eri aegadel väljendanud paljud venelased, teiste seas näiteks ka Vladimir Žirinovski ja Dmitri Rogozin.
Kuid Jeltsinit ei ajendanud baltlasi toetama mitte tema põhimõtted või sümpaatiad, vaid peamiselt poliitiline otstarbekus ning pragmatism. See oli ajendatud tema poliitilisest konkurentsivõitlusest Mihhail Gorbatšoviga ning selles võitluses liitlaste leidmisel kehtis reegel «minu vaenlase vaenlane on minu sõber».
Soovis tasalülitada Gorbatšovi ja konsolideerida omaenese võimu on paljud ajaloolased näinud ka ühte põhjustest, miks Jeltsin kuulutas kohe pärast augustiputši kommunistliku partei Venemaal ebaseaduslikuks (meenutuseks – toona eksisteeris Venemaa de jure veel Nõukogude Liidu liiduvabariigina). Sama kaalutlus – võimu kindlustamine ja vastaste tasalülitamine – eksisteeris ka Nõukogude Liidu de jure surmaotsuse ehk Belovežje lepete allkirjastamisel 1991. aasta lõpus.
Jeltsini tegevusloogika peegeldas olulisel määral Gorbatšovi enese skeeme. NSV Liidu rahvasaadikute kongressi valimised 1989. aasta kevadel – esimesed ja viimased enam-vähem vabad valimised Nõukogude Liidus – ei saanud teoks mitte tänu Gorbatšovi suurele demokraatialembusele, tegemist oli Gorbatšovi käiguga võimuvõitluses kommunistliku partei vanameelse tiivaga. Rahvasaadikute kongress oli mõeldud vaid instrumendina, mille abil oma esimehe vastu tõrkuv partei tasalülitada.
Jeltsin ja demokraat, liberaalsete väärtuste eest võitleja? Vaevalt küll. Boriss Jeltsini näol oli tegemist karjäärikommunistiga, kellest sai ajutiselt demokraat alles siis, kui ta sattus silmitsi võimuvõitlusega Moskva kõrgpoliitika ringkonnis.
Jeltsin oli ka Venemaa president, kes oma võimuperioodil pani aluse oligarhilisele poliitmajanduslikule süsteemile, algatas Vene meediavabaduse likvideerimiseni viinud protsessid ning andis Vene riigi juhtimise 1999. aastal üle oma siseringi poolt välja valitud kandidaadile, peaminister Vladimir Putinile. Seda silmas pidades mitte Vene riigi ja rahva, vaid iseenese ja oma lähikonna kitsaid huve.
Ning lõpuks ja ehk peamiselt oli Jeltsin mees, kelle käed olid määritud verega. Jeltsin oli see, kes andis 1993. aastal Vene relvajõududele korralduse rünnata Vene ülemnõukogu hoonet ehk Valget maja. Otsesihtimisega Valge maja pihta tulistavad tankid oli pilt, mis 1991. aastal jäi nägemata, kuid kaks aastat hiljem Jeltsini käsul sai reaalsuseks.
Ülemnõukogu hoones toona varjunud kommunistlik opositsioon eesotsas asepresident Aleksandr Rutskoiga ei pruugi meile sümpaatsena tunduda, isegi vastupidi. Kuid lisaks sellel avasid valitsusväed valimatu tule ka Ostankino teletorni ümbritseva relvastamata rahvamassi pihta. Ametlikel andmetel hukkus 1993. aasta oktoobrisündmustes Moskvas ligi 200 inimest, enamik neist relvitud tsiviilisikud. Mitteametlikel andmetel võis hukkunuid olla mitu korda rohkem. Lihtsalt ja arusaadavalt väljendudes: tegemist oli massimõrvaga.
Ja ei keegi muu kui Vene president Boriss Jeltsin oli see, kes andis 1994. aasta sügistalvel korralduse alustada sissetungi Tšetšeeniasse. Esimeses Tšetšeenia sõjas hukkus aastatel 1994–1996 Vene relvajõudude tegevuse tagajärjel juba kümneid tuhandeid relvituid tsiviilisikuid. Kõik nad olid Venemaa enda kodanikud, tuhanded neist olid etnilised venelased.
Kui Nõukogude Liidu lagunemissõdadega kaasnevale õigusliku hinnangu andmiseks oleks moodustatud samasugune rahvusvaheline tribunal, nagu loodi Jugoslaavia lagunemissõdades toime pandud sõjakuritegude uurimiseks, siis tõenäoliselt oleks Boriss Jeltsin seisnud selle tribunali ees ühena süüalustest.
Kuid siiski: Jeltsin panustas Eesti iseseisvuse taastamisse. See vastab iseenesest tõele.
Mis see oleks, mida me põlistaksime, talle ausammast püstitades? See, mida me peame oluliseks, lugupidamist väärivaks ja auväärseks? Mis sõnumit see ausammas kannaks, vaadates Boriss Jeltsini pärandit tervikuna?
Selleks sõnumiks oleks lihtne ja osalt isegi küüniline enesekesksus. Tõdemus, et meid sisuliselt ei huvita ei tõde, õigus ega moraal, vaid ainult toetus, omakasu. Möönmine, et Eesti iseseisvuse taastamise ning ilmselt siis ka kestmise aluseks on mõne kõrvalseisja ajas muutlikud päevapoliitilised eesmärgid ja kokkulepped, mitte põhimõtted ega meie enese tahe.
Tunnistamine, et Eesti Vabariik on ajalooline peenraha, mis eksisteerib tänu väliste jõudude suvale ja heatahtlikkusele – ja et me ise kirjutame sellele avaldusele täiel määral alla.
Ma keeldun uskumast, et ilma Jeltsinita oleks Eesti iseseisvus jäänud taastamata. Ning ma olen veendunud, et Eesti Vabariik ja tema iseseisvuse taastamine väärib midagi paremat ja enamat.
Näiteks ausammast, mis oleks pühendatud demokraatiale, vabadusepüüdele isegi totalitaarse korra tingimustes, põhimõttekindlusele ning humanismile. Selleks võiks olla ausammas Vaclav Havelile.
Kaarel Kaas on Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse analüütik. Autor väljendab artiklis isiklikke seisukohti.