Aeg harjuda vastaspoolt austama, tema argumente kuulama
Juhtkiri: tasakaalukam Eesti
25. veebruar 2012, 03:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Iseseisvuspäev on alati olnud kokkuvõtete tegemise aeg. Mis on läinud hästi, mis halvasti, millised uued ülesanded meie ees seisavad ja kus peame rohkem pingutama. Seda kõike pidupäevaselt tasakaalukas meeleolus, ilma demagoogiliste üldistuste või rahvusromantilise piitsutuseta.
Suures pildis pole meil oma riigi käekäigule vaja etteheiteid teha. Majanduskriisi koormat kanda pole olnud kerge, ent oleme sellega toime tulnud. Meie julgeolek pole samuti ohus – toetume oma liitlastele ja täidame endale võetud kohustusi. See viimane polegi nii iseenesestmõistetav.
Nii oleks Eesti inimestel justkui tagatud välispidised tingimused oma eluga hästi toime saada. Ometi ei olda tehtuga rahul. Inimesed ei tunne, et ohverdused end ära tasuvad.
Küsimus on tasakaalus ja tasakaalukuses. Just seda aspekti rõhutasid oma pidupäevakõnedes nii president Ilves kui peaminister Ansip. Seda igal tasandil – valitsejatest vabakondadeni välja. Tasakaalukus ei tähenda võimukriitika vältimist, see poleks demokraatlik. Küll aga tähendab see mõistuslikku, vastaspoole argumente arvestava arutelu pidamist.
Millistes raskustes me sellise diskussiooni pidamisega oleme, nägime viimati seoses ACTAga, kus pooldajad ja vastased kõigepealt teineteist maasse klohmisid ning alles pärast seda tekkis sisuline diskussioon.
Murekohti on veelgi, nagu osutas ka president Ilves. Kas mõistame, et solidaarsuse ammendumine Euroopas ei ole Eesti huvides? Muidugi panevad meid, usinalt kärpinuid, nördima uudised mujalt Euroopast. Kuid parastamise, veel hullem distantseerumisega Euroopa muredest lõikame ise endale kätte.
Mis saab aga meie riigist siis, kui see keset riiki ära kaob? «Loomulikult on ratsionaalsem, optimaalsem ja kõike muud, kui me teeme nii, et miski eriti palju maksma ei lähe,» ütles president oma kõnes. Kuid riigi kohalolu maksab, nii rahalises kui ka moraalses mõttes. Eesti vajab tõsist arutelu, milleks me oma riiki vajame. Omariiklusega seotut ei saa mõõta vaid läbi majandusliku ratsionaalsuse.
Kust võtta raha kõigeks, mida põhjendatuks peame? Kindlasti mitte laenust. Kas nõustume maksukoormuse tõstmisega?
«Kui rahvas leiab, et maksude tõstmine aitab Eesti probleeme lahendada, siis annab ta selleks riigikogu valimise kaudu mandaadi,» ütles peaminister oma kõnes.
Vahetult enne aastapäeva saime ka teada, et praegune peaminister Eestis rohkem valitsusi teha ei kavanda. Seega tuleb muutusi riigijuhtimises nagunii. Loodetavasti püsib arutelu nende üle sisukas ka pärast seda, kui peoriided on kappi tagasi pandud.