Avalikkusele ütleb Aleksander Tootsi nimi vähe – ta on kaitsepolitsei asedirektor, kelle erialaks on vastuluure. Ehk siis tegu on spioonikütiga.
Riigireeturite püüdja
/nginx/o/2017/11/30/7363613t1h0a4c.jpg)
25. veebruar 2012, 00:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tootsi priskeim saak on riigireetur Herman Simm. Tootsi värskeim (ja võimalik, et isegi sama mõõtu) saak on kolleeg ja endine võitluskaaslane Aleksei Dressen. Üsna värskeks töövõiduks on ka kapo endine juhtivametnik Indrek Põder, kelle rahaahnusest ajendatud tegevus Tootsi isiklikul eestvedamisel samuti lõpuks ometi otsa sai.
Ma ei tea, kui palju vastab tõele «linnas» leviv jutt, et Toots ongi tegelikult paljudes asjades kapo sisuline juht. Ent vaadates kapo edukust raskete asjade avastamisel, on Tootsi osa selles töös kindlasti raske üle hinnata.
Tootsi erialased tugevused on etteaimatavad – väga hea operatiivtöö oskus, sihikindel, tagaplaanile jääda eelistav, keeruliste asjade lahendamisel kompetentne. Ta on saanud presidendilt kaks Kotkaristi ordenit – esimese 1998. aastal ja teise kümme aastat hiljem. Ilusate silmade eest kaitsepolitseinikud medaleid ei saa.
Tootsi uurijakontosse jääb riburada pidi keeruliste asjade edukaid lahendusi. Kõik sai alguse üheksakümnendate aastate alguses Narva koolimaja plahvatuse avastamisega ja jätkus Narva kuritegeliku maailma juhi Anton Letšitški vangipanekuga. Need olid Tootsi eestvedamisel lahenduse leidnud kaks esimest suurt asja.
Kohtla-Järvel üles kasvanud ja siiani Mäetaguselt Tallinna tööl käiv Toots oli kapo eelmise juhtkonna ajal isikutest lähtuvatel põhjustel ebasoosingus. Seetõttu piirdus tema roll kuni 2008. aastani vabariigi huvide eest seismisega Ida-Virumaal.
Tallinna kutsus ta tööle kapo uueks peadirektoriks saanud Raivo Aeg. Viimased aastad on Tootsi võimekust ainult kinnitanud. Aeg tõi politseist kaposse mitmeid teisigi tugeva kriminaaltöö oskusega spetsialiste. See on ka otsene põhjus, miks kaposiseseid mädapaiseid on hakatud tühjaks pigistama – uued tulijad panid «vana soo» liikuma. Selle tulemusteks on Põdra ja Dresseni kriminaalasjad.
Kui hoolega Tootsi kohta «komprat» ka ei otsi, sisuliselt seda ei leia. 19 aasta pikkuse eriteenistuse karjääri jooksul on Tootsi kohta liikunud vaid üks halvustav jutt – ta olevat Ida-Virumaa ärikuninga Nikolai Ossipenko poolt ära ostetud. Et sel jutul pole alust, möönavad tagantjärele isegi tema vastased.
Kui lüheldane (silmaga mõõtes umbes 170 sentimeetri pikkune) ja kõhetu Toots Kohtla-Järve Selveris toidukorviga kassajärjekorras seisab, on raske pakkuda, et tegu on Eesti ühe enim informeeritud inimesega.
Kui nii mõnestki võimekast jälitustöötajast on saanud karjääritegemise tuhinas kõrgepalgaline juhtivametnik, siis Toots on tehtud teisest puust. Kuiva bürokraati temas ei ole.
Tööst tekkivaid pingeid maandab Toots spordis – suusatab ja jookseb. Viimati osales ta 11. veebruaril sõidetud Alutaguse suusamaratonil, kus läbis 40 kilomeetri pikkuse raja kahe ja poole tunniga. Täiesti korralik harrastaja tulemus.