Maarja Vaino ⟩ «Ajaloo lõpu» mäluaugust tuleb välja tulla

Maarja Vaino Foto: Konstantin Sednev

Inimese mälu peaks olema samamoodi võimalikult suuremahuline ja kiire, nagu on eelduseks arvutitel. Aga mida rohkem paikneb igasugune info virtuaalsuses ja pilves, seda vähem inimesed ise teavad ja mäletavad. Ja siis tulevadki sellised asjad nagu Venemaa rünnak Ukrainale või sõjakoledused suure üllatusena, kirjutab kolumnist Maarja Vaino.

Mind on pannud imestama šokeeritus, millega inimesed reageerivad sõjale Ukrainas. Olgu selleks fakt, et Venemaa Ukrainat üldse ründas või kõikvõimalikud sõjakuriteod, mida seal korda saadetakse. Mõlemad – nii rünnak kui ka jõhker, väljakannatamatu vägivallatsemine – on vastuvõetamatud, see on selge. Aga üllatavad? Lood täägiga ukse külge naelutatud imikutest, vägistamistest ja piinamistest on osa mitte nii kaugest ajaloost ka Eestis. Kui neid lugusid teada, ei ole Venemaa käitumises praegu midagi üllatavat.

1989. aastal avaldas Francis Fukuyama kuulsa «Ajaloo lõpu». Seda filosoofilist konstruktsiooni hakatigi uskuma ja armastama. Ning võeti Eestis suure hurraaga käibele, kuigi meil ajalugu alles käis täie hooga. Soov olla nagu ülejäänud Euroopa kaalus üles ebamugava reaalsuse. Niisiis surusime isikliku kogemuse alla ja hakkasime teesklema, et oleme koos kõigi teistega jõudnud õndsasse ajaloojärgsesse ajastusse, kus enam midagi vapustavat ei toimu.