R, 2.12.2022

Olev Remsu ⟩ Kurjus kannustab tapahimu

Olev Remsu
, kirjanik ja kriitik
Kurjus kannustab tapahimu
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Olev Remsu
Olev Remsu Foto: Erakogu

Vallutatud territooriumi lausrüüstamine, vägistamine, linnade maatasa tegemine, kõige elava surmasaatmine oli minevikusõdade​ conditio sine qua non ehk vältimatu tingimus. Sõjasaak oli mehe ausaim teenistus, sellest prestiižikamat ei olnudki. Teised küürutasid selga siin ja seal, kuid sõdur tegi ainust, milleks mees oli loodud. Vähemalt kinnitas seda omaksvõetud maailmavaade. Pealegi nautis ta mustade tungide kihamist. Või koguni vastupidi? Noos, see oli köömes, sõtta peibutas ürgkutse märatseda, verd valada, pilastada. Tunda end peremehena, nautida omade kiitu, komandöride säravat tunnustust ordenite näol, kirjutab kirjanik Olev Remsu.

Nii oli see olnud sõdade algusest saati, alles orjus viis ühiskonna sammukese humaansusele lähemale. Selle tekkides ei hukatud enam kõiki alistatuid, hakati võtma vange. Tööviljakus oli kasvanud sinnani, et vangid suutsid end orjadena ära toita ja võitjalegi tolku tuua. Tappa oli muidugi mõnus, ent kasu peale tuleb ka mõelda, muidu võid surra ise, olgu nälja või töökoorma tõttu. Kui ori enam ei jaksanud, oli tal lõpp. Kreekas ja Roomas oli orjadelgi teatud õigusi, kuid inimesteks neid ei peetud. Sest neil polevat hinge. Küllap oleksid hingetuiks peetud heameeli kandnud loosungit – elagu feodalism, inimkonna helge tulevik!

Viimased poolteist tuhat aastat on maailm siiski evolutsioneerunud halastuse ja headuse suunas, järelikult on see homo sapiens’ile liigi püsimiseks vajalik. Kurjusele on püütud selg pöörata, ja seda suuresti religioonide mõjul. Tapaihale kasvatati peale keelukiht, tapmine muutus üldsuse jaoks paheliseks. Vähemalt avalikult. Umbes viissada aastat tagasi sündis humanism, ennast ja kaasinimesi hakati pidama loojaks. Suur looja on muidugi jumal, ent inimene loodi ju temasarnaseks. Järgmine samm oli inimõigused, need sõnastati Prantsusmaal, ent rakendati ellu esmalt USAs. Jah, alul kohaldati neid valikuliselt, ainult valgele inimesele. Või täpsemini – varandusega valgele mehele. Ent pikapeale on asi edenenud, juba 19. sajandi lõpul hõlmati õigustesse naisigi, seejärel võeti järk-järgult kaasa kõik, olenemata usust, nahavärvist, rahakoti paksusest, poliitmeelsusest ja orientatsioonist. Tõsi, siiani on selle tendentsi vastaseid, jätkub neid meilegi! Niisiis, inimõigused on vaid paarsada aastat vanad, nende all on aastatuhandeid julma veretööd, millega rahuldati oma instinkte, teeniti endale tunnustust ja ülalpidamist.

Märksõnad
Tagasi üles