Nimetamise võim peegeldub muistsetes lugudes, kommetes ja uskumustes. Ekslik oleks arvata, et see on tänapäeval kuhugi taandunud. Heites kõrvalpilgu nii indiviidi mõtlemisele kui inimestevahelisele suhtlusele, võime aduda: suurem osa ajast kulubki tähendusküsimustele. Ehk siis, kuidas midagi sõnade abil üles leida, leitut mõista ning lõpuks – kuidas teistele asju selgitada nõnda, et see oleks me eesmärkide teenistuses. Ilma nimetuseta pole ühelgi grupil juhti ega ühisel jõupingutusel mõtestatust. Kui ei sõnasta seda, mille eest või mille vastu võitleme, pole võitlust ennast. Ilma süütegu nimetamata ei saa ka ükski kohus määrata karistust.
Osa lahingutegevust toimub just sõnade ja sümbolite väljal. Siinkohal on maastiku metafoor täpne: mõned mõisted, nii nagu võtmelisi kohti kaitsvad kindlustused, on kriitilise tähtsusega. Neid kontrollides on osapoolel mõjujõud laiema ruumi üle. Vastase sümbolite kustutamine ja enda omade paljundamine on lahutamatu igast vaenutegevusest. Nii nagu liiguvad käest kätte relvad ja kindlustused, tuleb võidelda tähtsamate mõistete eest. Eriti oluline on see «kumb on süüdi»-konfliktides, kus põrkuvad erinevad maailmapildid ja vastane üritab luua alternatiivset reaalsust, õõvastavat peeglitagust maad, mille tähendused paistavad vastupidised meie arusaamadele.