AK ⟩ EKI keelekool: uisk on nahka ajanud

Pikaajalisest kasutamisest võivad uisud hakata nahka ajama, enamasti juhtub see aprillikuus. Foto: Mark Schiefelbein

• Samakõlalistel sõnadel eri murretes võib olla eri tähendus
• Tähenduserinevuste põhjus tuleneb sagedasti häälikuerinevustest

Eesti murdekeeles on hulk selliseid sõnu, mis võivad murdeid mittetundva inimese pisut segadusse ajada. Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf Mari Kendla tutvustab väikest osa neist ja teeb seda aprillile kui naljakuule omaselt veidi lõbusamas võtmes.

Aprilli peetakse naljakuuks. Selle päeva kombestik on Lääne-Euroopa päritoluga, mille traditsioonid ulatuvad 17. sajandisse. Eestis on 1. aprilli kui naljategemise päeva tähistamine võrdlemisi hiline nähtus. Alles 20. sajandi algupoolel hoogustus meil aprillikaartide saatmine. Tänapäeval on populaarne pilauudiste edastamine meedias ning parim nali on mõistagi see, mis paneb inimesed tõe pähe tegutsema. Selle traditsiooni vanaks eestipäraseks vasteks võib pidada kellegi saatmist väljamõeldud eset laenama või olematut kaupa hankima, nt Juurus on täheldatud: silku ei tuld ühti, aab mudu rahva aprilli joosma.

Seekordne lugu püüab siis ka pakkuda natuke lõbusamat lugemist. Kindlasti ei ole tegu sooviga kedagi ninapidi vedada, vaid seda võib pidada omamoodi sõnamänguks, kus murdekeelsed sõnad tähistavad hoopis teisi asju, mida meie oleme harjunud nendega tajuma.

Kui mulk ütleb, et uisk om nahka aanu või uisk om ärä pistän jala, siis võib tunduda, et uisk hakkab ära lagunema või on uisk jalale viga teinud, aga jutt on hoopis ussist, kes on nahka ajanud ja jalast hammustanud. Mulgi murdes märgib sõna uisk ussi. Aga kui Tartumaal kuulete, et laada uss om valla, siis pole vaja heituda: laadal ei ole uss plehku pannud, kõigest lauda uks on lahti. Lõuna-Eestis on sõnal uss ka tähenduseks uks. Lauda genitiivi vorm laada on aga levinud mitmel pool, nt laada müir oo valmis juba (Märjamaa), käi seda laada vahet, nii et lühemast jää (Laiuse).

Eesti murretes on väga levinud ka häälikute vahetused. Kui kuulete meie põhjarannikul ütlemisi, et hakkas lohet suolama või lohe liha ole hüä süüä küll, siis ei tasu ehmuda, et millega see rannarahvas küll tegeles, vaid jutt käib lõhekalast. Rannamurdes teatavasti õ-häälikut ei esine. Sama nähtuse kohta võib tuua teisigi näiteid. Laused nagu mõltsas teeb pesä kannu sisse (Saarde), istnu kannu otsa ja naanu võidleibä süümä (Nõo) võib panna mõtlema, kas kannu sisse on ikka hea mõte pesa teha või kui suur see kann peab olema, et sinna otsa istuda. Mõistagi on sõna kand vasteks känd. Veel segasemaks võib olukord minna aga Lõuna-Eestis, kui kuulete ütlemist: rebäne, kurivaim, om kannu ja kasse pääle majass. Ei, rebane ei ole maias mitte kannu (ega kännu) ja kasside peale, vaid kanade ja kasside – just selline on lõunaeesti murretes mitmuse osastava vorm sõnast kana. Sõnade grammatiliste vormidega mängivad murdekõnelejad isegi, nt Harglas öeldakse naljatlevalt: kartoli patta, kusõ pääle, mis tõlkes tähendab ’kartulid patta, kiisad peale’, aga kusõ märgib ka käskivat kõneviisi sõnast kusema.

Nii et nalja võib teha igat moodi, ja kui näe, siga lendab tundub liiga läbinähtav, siis võib öelda: näe, seal on paks karu seljas (vihjeks: karu = karv).