AK FOOKUS ⟩ Eiki Berg: avalikkuse osakaal rahvusvahelises suhtlemises suureneb

Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete teooria professor Eiki Berg  näeb rahvusvahelise korra murenemist – Venemaa agressiooni Ukrainas ei suuda takistada rahvusvahelised organisatsioonid ega ka Venemaa ja lääne vastastikune majandussõltuvus. Foto: Sille Annuk

Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete teooria professor Eiki Berg on veendunud, et rahvusvaheliste suhete teooriad seletavad ka praegust Ukraina sõda ning et üha enam mõistab kohut rahvusvaheline avalikkus.

​Hiljuti ilmus briti ajakirjaniku ja poliitikakommentaatori Janan Ganeshi kirjutis «No Grand Theory Can Explain the Ukraine Crisis» (The Financial Times, 12.04.2022), milles väideti, et ükski rahvusvaheliste suhete suur teooria ei suuda Ukraina sõda seletada. Mis te selle kohta ütlete?

Ma lugesin ka seda artiklit ning julgeks vastu vaielda. Eks teooria ole ju mõtte peegeldus ning mõtete rägastikus teatava selguse saamine nõuab pingutust.

Sõja olemusest ja valla pääsemisest räägivad kõik rahvusvaheliste suhete teoreetilised käsitlused. Sõda on ju «fakt», mis kutsub tõlgendama ja põhjuslikke seoseid otsima. Samas on sõda kui reaalajas ja teatud kohas aset leidev surma ja hävingut külvav kokkupõrge seletatav võimudiskursuse kontekstis, kus tõekriteeriumid on selgelt paigas.

Kas võib eeldada, et Vene-Ukraina sõja puhkemisel osutusid kultuurilised ja identiteediga seotud argumendid tugevamaks kui need majanduslikud argumendid, mis saanuks sõda ära hoida?

Venemaa lähtus ratsionaalsetest kaalutlustest, mis väärtustas mittemateriaalset poolt. Putin võis sisimas arvata, et Venemaal on sõjategevuse kaudu võimalik rohkem võita kui kaotada. Saada juurde rahvusvahelist prestiiži ja kergitada suurriiklikku staatust.

Staatus «kõrgliigas» tähendab venelaste jaoks seda, et nendega räägitakse läbi kui võrdne võrdsega ja nende vajadustega arvestatakse. Selleks on aga vaja võita mitte ainult ukrainlasi, kes segavad lahingutandril suurvenelike unistuste täitumist, vaid ka läänt, mille najal liberaalne rahvusvaheline kord püsib haprana.

Ka praegu näeme, et erinevate lääneriikide juhid helistavad Putinile ja väisavad Moskvat. Ja mitte vastupidi. Me veel ei tea, mida tähendavad «võit» ja «kaotus» ning mis tingimustel on võimalik Ukrainas rahu saavutada. Samas on lääs praegu ühtsem kui kunagi varem. Külma sõja järgses maailmas Venemaaga suhtlemisel nii kaugele ei jõutud. Veelgi varem, külma sõja päevil kaitses Nõukogude Liitu lääne sanktsioonide eest autarkia.

Millisena näete rahvusvaheliste teooriate tulevikku?

Need teooriad on peaaegu kõik tegelikkuse pealt sündinud. Meil on mingi tunnetatav «objektiivne» reaalsus. Me näeme, kuidas riigid käituvad või kuidas nad omavahel suhestuvad. Samuti seda, millal nad on konfliktis, millal teevad koostööd ning millest sõltub see konfliktsus ja koostöö.

Ma arvan, et need on ja jäävad võistluslikeks mõttepeegeldusteks. Mõned mõjuvad usutavamalt kui teised. Ei saa öelda, et me oleme jõudnud kuhugi sellisesse punkti, kus vanad teooriad üldse midagi ei paku. Praegusel hetkel on hea lugeda Thukydidest ja Hobbesi, aga mõelgem, kui vanad need seisukohad on. Ja neil on niivõrd palju kaalu tänaste rahvusvaheliste suhete kirjeldamisel.

Uus mõõde on vahest see, et avalikkuse mõju sõja ja rahu üle otsustamisel kasvab. Samuti osutatakse näilisusele märksa suurem kaal kui tegelikele faktidele sõjatandrilt.