L, 10.12.2022

JUHTKIRI ⟩ Avaldusest on vähe, genotsiid tuleb peatada

Postimees
Avaldusest on vähe, genotsiid tuleb peatada
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 2
Sõjakuritegude tõendid Butšas
Sõjakuritegude tõendid Butšas Foto: Carol Guzy
  • Rahvusvaheline konsensus Venemaa genotsiidi osas puudub
  • Tõendeid genotsiidiplaanide kohta leiab Venemaa meediast
  • Eesti peab tegema diplomaatilisi pingutusi genotsiidi peatamiseks

Eile kuulutas riigikogu 86 poolthäälega Venemaa agressioonisõja käigus toimepandud sõjakuriteod genotsiidiks Ukraina rahva vastu. Nüüd on oluline, et avaldus ei jääks vaid tühjaks žestiks.

Kuigi USA president Joe Biden on nimetanud Venemaa tegusid Ukrainas genotsiidiks, ei ole tegu (veel) USA ametliku seisukohaga, vaid presidendi moraalse hinnanguga. Teisalt on Prantsuse president Emmanuel Macron soovitanud sellest hoiduda, sest see tähendaks, et tuleks viivitamatult sekkuda genotsiidi lõpetamiseks.

Seega on Venemaa tegude klassifitseerimine genotsiidina praegu veel rahvusvahelisel tasemel kokkuleppimise staadiumis. Faktiliselt on Eesti esimene riik, kes on toimuvat riiklikul tasemel genotsiidiks nimetanud. Läti tegi seda teisena samuti eile pealelõunal.

Ukraina on Eesti ja Läti otsust nimetanud ajalooliseks. Ajaloolised on need otsused kindlasti julguse poolest. Tõeliselt ajalooliseks kujuneksid need aga siis, kui nad alustaksid protsessi, mis viiks rahvusvahelisele konsensusele Venemaa agressiooni genotsiidiks klassifitseerimise suhtes. Selleks on rahvusvahelisel avalikkusel vaja mitte üksnes deklaratsioone, vaid ka argumente.

Venemaa on Ukrainas toime pannud tegusid, mida genotsiidi vältimise ja karistamise konventsiooni II paragrahvis nimetatakse genotsiidi tunnustena. Konventsioon loetleb viit tegu, milles igaüks üksikunagi oleks piisav. Venemaa on Ukrainas sooritanud neist vähemalt nelja.

Isegi kui algselt ei olnud plaanis genotsiid, on selgeid märke suhtumise muutumisest, kui Vene eliit avastas, et nende vägesid ei võetudki Ukrainas vastu lilledega.

Tegemist on väga tõsiste kuritegudega, mille kohta on ka meedias vahendatud küllalt tõendeid, et rahvusvahelist avalikkust nende toimumises veenda. Siiski ei piisa genotsiidiks üksnes nende tegude sooritamisest, on vaja tõendeid ka neid tegusid sooritava riigi või rühma otsesest kavatsusest teist rahvast rahvana hävitada.

Enne 24. veebruari rünnakut seadis Putin oma kõnes räigel viisil kahtluse alla Ukraina riikliku iseseisvuse ja viitas vajadusele Ukraina denatsifitseerida ja demilitariseerida. Et kumbagi neist eesmärkidest pole õnnestunud saavutada, siis võib vaid ajaloolise analoogia põhjal aimata, kas demilitariseerimine tähendanuks Katõni massimõrva sarnast puhastust ja denatsifitseerimine rahvusliku eliidi süstemaatilist hävitamist, nagu toimus Balti riikide annekteerimise järel.

Aga isegi kui Venemaal algselt ei olnud plaanis genotsiid, on selgeid märke suhtumise muutumisest, kui Vene eliit avastas, et nende vägesid ei võetudki Ukrainas vastu lilledega. Eriti ilmekalt avalduvad kibestunud üleskutsed genotsiidiks Kremli kontrolli all olevates meediakanalites. Kui Venemaal oleks vaid piisavalt sõjaline võimekus, siis viidaks need plaanid ka ellu.

Eesti on alati hoiatanud Venemaa tegelike kavatsuste eest, enne kui need Lääne-Euroopa avalikkusele ilmseks on muutunud. Sama on ka Venemaa genotsiidiga Ukrainas. Riigikogu on oma hinnangu andnud. Nüüd tuleb astuda sellele järgnevad loomulikud diplomaatilised sammud.

Vastavalt konventsioonile on igal sellega liitunud riigil õigus pöörduda ÜRO poole, kui ta kahtlustab genotsiidi toimepanemist, samuti on õigus pöörduda Rahvusvahelisse Kohtusse. Seda tulekski koos Lätiga järgmiseks teha.

Märksõnad
Tagasi üles