Jaan Urb ⟩ «Mitte minu aia taha» mentaliteet ja selle kasvavad ühiskonnavalud

Jaan Urb FOTO: Arno Mikkor Foto: Arno Mikkor

Meie, eestlased, oleme alati olnud nutikas rahvas, kes suutis lausa mitu korda üles ehitada tugeva riigi ühtse ühiskonna ja tugeva majandusega. Viimasel ajal oleme justkui oma nutikust loovutamas hirmudele, ebakindlusele ja kahtlustele. Peame sellest ajutisest kangestusest üle saama ja hakkama jälle unistama suurelt ning tegema suuri asju.

Tõeliselt mahukaid projekte ja arenguid leidub mõistagi üle terve maailma ning nendega kaasneb alati nii laiem kui ka kitsam isiklik mõju. Sellele vaatamata suudavad mõned ühiskonnad kergemalt leida vajaliku kompromissi, mille tagajärjel kerkivad uued sillad, tuumaelektrijaamad, rafineerimistehased ning muud tehno- ja tsiviilrajatised. Meie oleme Eestis justkui jäänud ajajärku, mil iga uus arendus saab juba eos negatiivse hinnangu. Miks see nii toimub? Suures plaanis – oluliselt kasvanud keskkonnaärevuse ja ebakindluse pärast, aga ka selle tõttu, et me ei lase projektide uuringutel areneda piisavalt kaugele, et hakata pidama ratsionaalseid, mitte emotsionaalseid arutelusid.

Ühiskondlike protsesside näitel on seda kerge näha ka EstFori puidurafineerimistehase puhul, mis avalikkuse surve all edukalt nurjus. Enne tehase plaani väljatoomist (aga ka praegu) eksisteeris meie ühiskonnas selge arusaam, et Eesti peaks ise väärindama oma peamist ressurssi ja jätma sellest toodetud kasu riiki sisse, mitte kinkima naabritele. Nii kui reaalne plaan päevakorrale tuli, vallandus lai arutelu selle üle, mida tegelikult säärane rajatis tähendada võib, ilma et oleks loodud selge pilt reaalsetest mõjudest.