Jaan Männik ⟩ Macron või Le Pen?

Üks neist on järgmine Prantsusmaa president. Aga kumb? Kas Emmanuel Macron või Marine Le Pen? Foto: Benoit Tessier

• Prantsusmaa presidendivalimised on tähtsad ka Eestile
• Macroni arvates vajab EL ühist rahandusministrit
• Euroskeptik Le Pen võib juhtida Prantsusmaa Suurbritannia teele

Prantslased valivad 24. aprillil uut presidenti. Emmanuel Macron või Marine Le Pen on järgmine Prantsusmaa riigijuht. See ei ole oluline ainult prantslastele, vaid palju laiem küsimus ja tähtis ka Eestile. Kuidas ja miks? kirjutab endine Eesti Panga nõukogu esimees Jaan Männik.

Pärast Teist maailmasõda tekkisid Euroopas poliitilised liikumised, kes soovisid tagada Euroopas tulevikus rahu. Üks sellise mõtteviisi tagajärg oli Söe- ja Teraseühenduse loomine aastal 1952. Võiks öelda, et see organisatsioon on praeguse Euroopa Liidu (EL) alus või ema. Asutajad olid kolm suurt riiki: Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia, ning kolm väiksemat: Madalmaad, Belgia ja Luksemburg. Praegu on ELil 27 liikmesriiki, kellest 19 kasutab ühisraha euro. ELi neli põhivabadust on olnud kaupade, teenuste, inimeste ja kapitali vaba liikumine.

Esimene sõda Euroopas pärast Teist maailmasõda oli Balkani sõda või Jugoslaavia lagunemine, aga need riigid toona, nagu Venemaa ja Ukraina praegu, ei olnud ELi liikmesriigid. Miks Euroopa suur rahuprojekt EL ei suutnud Euroopas sõda ära hoida?

Rahvusvahelises meedias on palju kajastatud ELi probleeme. Pinged Ida- ja Lääne-Euroopa vahel, kus Ursula von der Leyen kritiseeris hiljuti Ungarit ja varem Poolat, et nende riigi juhtimine ei ole kooskõlas ELi väärtustega. Von der Leyen oli Angela Merkeli valitsuses kaitseminister ja kaasvastutaja selle eest, et Saksamaal puudub sõjavägi. On räägitud Põhja-Euroopast kui kiirest EList ja Lõuna-Euroopast kui aeglasest. Kui Macron sai Prantsusmaa presidendiks aastal 2017, leidis ta, et EL vajab ühist rahandusministrit. Ei ole võimalik, väitis Macron, et ELil on ühisraha ja iga euroala riik ajab iseseisvat rahanduspoliitikat. Ühise rahandusministri mõte ei realiseerunud.

Macron on väitnud, et tal on Putiniga väga head isiklikud suhted. Marine Le Pen on veel Venemaa-sõbralikum kui Macron.

Probleem on nüüd tõsisemaks muutunud. Nii USAs kui ka Euroopas hoogu võtnud inflatsioon nõuab keskpankade sekkumist baasintressi määramisega. Prantsusmaa ja Itaalia laenukoormus kui protsent SKTst on kõrge ja mõnevõrra stagnatsioonis olevat majandust tuleks stimuleerida madala baasintressi määra kaudu. Saksamaa majandus on väga tugev ja vajaks ehk inflatsiooni ajal jahutamist. Baasintressi määra oleks vaja tõsta. Nii on Euroopa Keskpank (ECB) lõhkise küna ees: ei ole võimalik jahutada ja stimuleerida korraga. ECB juht on prantslanna Christine Lagarde, enne teda juhtis ECBd praegune Itaalia peaminister Mario Draghi. Nende tegevust jälgides jääb mulje, et veri on paksem kui vesi.

Kõige tõsisem probleem tänapäeva ELis on aga see, et alates Söe- ja Teraseühingu loomisest on domineerivat rolli mänginud Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia. Praegu on need kolm riiki väga venesõbralikud ja küsimus on, kui kaua Põhja- ja Ida-Euroopa sellist suhtumist taluvad. Euroopa vajab rohkem koostööd kui kunagi varem, aga EL on selleks aegunud struktuur.

Tagasi Prantsusmaa presidendivalimiste juurde. Macroni käest on küsitud, kas ta jagab USA presidendi Joe Bideni nägemust, et Putin on lihunik. Macron vastas, et ei jaga. Kui küsiti, kas Venemaa tegevus Ukrainas on genotsiid, vastas Macron, et ei ole. Macron on väitnud, et tal on Putiniga väga head isiklikud suhted. Marine Le Pen on veel Venemaa-sõbralikum kui Macron, aga ka kordades suurem ELi skeptik. Kui Le Pen saab Prantsusmaa presidendiks, muutub Prantsusmaa poliitika rohkem Prantsusmaa-keskseks ega saa välistada, et Le Pen valib Suurbritannia tee ja üritab Prantsusmaad EList lahti kangutada, kiirendades sel juhul ELi lagunemist, mis minu meelest tuleks Eestile kasuks. Euroopa vajab uut ja jõulisemat koostööstruktuuri, kus venesõbralikud riigid ei domineeri.