JUHTKIRI ⟩ Eesti keel suhu

Kristjan Jaak Petersoni kuju Toomemäel  Foto: Sille Annuk/Pm/scanpix Baltics

• Huvi eesti keele ja kodakondsuse vastu on tõusnud
• Riigikeel peab olema kaitstud ja meie kool olgu eestikeelne
• Keeleseadust pole vaja sõjapagulaste pärast muuta

Kui tavapäraselt õppis Eestis riigikeelt korraga umbes 4000 inimest, siis nüüd on huvi tõusuteel ning juunis loodetakse alustada täiendavaid riigikeele kursusi, kuhu oodatakse ligi 14 000 õppurit.

Integratsiooni Sihtasutusel on hulk tööd, et leida head õpetajad ja parimad meetodid järsult kasvanud nõudluse täitmiseks. Tänane artikkel «Eesti keele rääkijate hulk võib plahvatuslikult kasvada» näitab muuhulgas sedagi, et suhtlusel põhinev keeleõpe on ka parim viis inimesi omavahel siduda, nõnda et sõna «lõimumine» saaks oma parima tähenduse.

Huvi eesti keele vastu näitavad üles siia asunud Ukraina sõjapõgenikud, aga võib eeldada ka kasvanud huvi Eesti kodakondsuse omandamise vastu. Teisisõnu, Venemaa mõttetu sõda on meie keele ja kodakondsuse prestiiži tõstnud.

Tuleb aga esile tuua, et veel rohkem on sõda tõstnud ukraina keele prestiiži vene keelega võrreldes. Ukraina keele kursused täituvad, kui neid vaid pakutakse. Ja ukraina keele taassünni puhul peab rääkima lausa ülemaailmsest muutusest. Üleminek vene keelelt ukraina keelele kestis juba mõnda aega, kuid nüüd saab see tõelise hoo. Ukraina on praegu kõige popim riik ja ukrainlased kõige lemmikum rahvas.

Võime muidugi tuua hulga muidki näiteid, kus sõjajumalale andunud Vladimir Putin saavutab oma veriste kätega soovitule täiesti vastupidise tulemuse. Euroopa seob end lahti Venemaa energiasõltuvusest. Soome ja Rootsi astuvad NATOsse. Ukrainlased lahkuvad lõplikult Vene maailmast. Bingo, Putin! 

Eesti keel ei saa ilmselt kunagi kõnelejate arvult nii suureks, kui on kasvav ukraina keel või kahanev vene keel. Seda enam on meie ülim kohus hoida keeleuniversumit, milles on tekkinud ja arenenud eesti kultuur.

Üks vana mõistulugu räägib ebaõiglaselt vangikongi sattunud leiutajast, kes esimese meelemasenduse möödudes tegi seal oma elu suurimad avastused. Ühtäkki avanes selleks võimalus. Praeguse piinarikka, räpase ja sigadusliku sõja puhul tuleb samuti näha uusi ootamatult avanenud võimalusi.

Eesti keel ei saa ilmselt kunagi kõnelejate arvult nii suureks, kui on kasvav ukraina keel või kahanev vene keel. Seda enam on meie ülim kohus hoida keeleuniversumit, milles on tekkinud ja arenenud eesti kultuur. Milles sõna on vaba, aga samal ajal hästi hoitud, maailmakultuuri tõlgete ja emakeelse poeesiaga väärindatud.

Selleks peab eesti keele positsioon riigikeelena olema kaitstud ning meie kool olgu eestikeelne. See omakorda on võimalik siis, kui keele prestiiž on kõrge nii eestlaste kui ka siin elavate mitte-eestlaste silmis. Mõni poliitik, nagu Mihhail Stalnuhhin või Yana Toom, on püüdnud aastaid eesti keelt vene emakeelega inimeste seas maha kiskuda.

Ka praeguse pagulaskriisi puhul on tahetud näidata Eestit paigana, kus ukrainlased saavad hõlpsalt vene keeles hakkama. Juhtkirja kõrval kirjutab keeleameti peadirektor Ilmar Tomusk, miks keelenõuete lahjendamine sõjapõgenikele pisutki pikema aja vältel ei ole hea mõte.

Keeleseadust ei pea me kindlasti muutma, vaid kasvanud huvi eesti keele õppimise vastu tuleb ära kasutada. Ja me ei tohi mööda lasta võimalust lõpetada vindumine, mis on takistanud meie koolisüsteemi täielikku üleminekut eesti õppekeelele.