Eesti keele oskuse puudumine ei ole viimase kolmekümne aasta jooksul olnud Eestis elavatele muukeelsetele inimestele takistuseks, et töötada hooldustöötaja, oskustöölise või seadmete operaatorina. Meil on üle kahe tuhande haridustöötaja, kes ei täida keelenõudeid, kaubanduskeskustes on sadu teenindajaid, kes ei oska eesti keelt, Ida-Virumaal on omavalitsusametnikke, kes ei oska eesti keelt, Tallinnas töötab koolidirektor, kelle eesti keele oskus on pehmelt öeldes nigel. Samas on keelenõuded kogu aeg kehtinud ning keeleõppe ja järjekindla järelevalvega on olukord tasapisi paranenud.
Keeleseaduse alusel antud valitsuse keelemäärus sätestab, et tööandjal tuleb tagada töötaja keeleoskus nõutaval tasemel, keeleseadus aga ütleb, et kui keeleametnik tuvastab keeleoskamatu töötaja, tuleb talle anda piisavalt aega eesti keele õppimiseks. Nii on keeleseadus praegu küllalt paindlik, et tööandjad saaksid Ukraina sõjapõgenikke kohe palgata (välja arvatud tervishoiuvaldkond, kus õdedele ja arstidele on kehtestatud muidki nõudeid lisaks keelenõuete; need on seotud kvalifikatsiooniga).