Ühe lahenduse järgi tasuks teenusesaaja ise majutuse ja toitlustuse eest, avalik sektor aga hooldusteenuse eest. Majutus ja toitlustus moodustavad eelnõu järgi teenuse kogu maksumusest 34 protsenti (2023. a maksimaalselt 485 eurot). Kui teenusesaajal ei ole piisavalt raha nende kulude tasumiseks, abistaksid teda esmajärjekorras ülalpidajad või hüvitatakse puudujääv osa kohaliku omavalitsuse eelarvest. Teenuse saajale peab peale kulude tasumist alles jääma isiklikuks kasutuseks vähemalt 15 protsenti tema igakuistest tuludest. Baasteenuse hulka mitte kuuluvate teenuste (nn mugavusteenuste) eest tasuks oma isiklikest vahenditest inimene ise või tema lähedased.
Teise lahendusena tasub teenusesaaja teenuse eest üldpõhimõttena 85 protsenti oma igakuisest sissetulekust. Praeguste teenusesaajate keskmist pensionit aluseks võttes oleks selle lahenduse puhul teenuse eest makstav omaosalus 2023. aastal 483 eurot. Baasteenuse ülejäänud osa hakkaks rahastama omavalitsus ja ülalpidajatele seda kohustust ei jääks. Ülalpidajate panus säilib olukorras, kus pereliikmele soovitakse võimaldada nn mugavusteenuseid jms.