RAHVASTIK ⟩ Lea Danilson-Järg: kes julgeb vanaks jääda?

Fookuse rahvastikupoliitika toimetaja Lea Danilson-Järg Foto: Mihkel Maripuu

Kuigi riigi roll taskukohaste hooldusteenuste võimaldamisel on vajalik, ei tohiks eakaid ja abivajajaid ka täielikult riigi hoolitsuse alla lükata, kirjutab Fookuse rahvastikukülgede toimetaja Lea Danilson-Järg.

Olgugi et vanaks elamine on kaasaja privileeg, on meie hulgas ilmselt vähe neid, kes vanaks ja abituks jäämist ei pelgaks. Näeme küll järjest rohkem, et ka kõrges eas võib olla terve ja tegus ning elust rõõmu tunda. Samas pole võimalik ette teada, kuidas meil endal läheb, millal tervis alt vedama hakkab, nii et muutume teiste abist sõltuvaks.

Ametnike keeles nimetatakse sellist kõrvalist abi pikaajalise hoolduse teenuseks. Nende teenuste eest tuleb maksta suuresti abivajajal endal ning tema perel. Samas on hooldusteenus väga kallis. Näiteks hooldekodu koha puhul peab arvestama ligi tuhande euroga kuus. Ka kodus hooldamine pole perele odav, kui keegi lähedastest peab tööst eemale jääma. Lisaks on ööpäevaringne hooldus füüsiliselt ja ka vaimselt kurnav. Abivajajaks muutumine on seega praegu paljudele üpris hirmuäratav väljavaade.