Juhtkiri ⟩ Pagulane tahab öösel aset

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Pagulaste abita jätmine on riigi piinlik visiitkaart
• Abivajajale pole vahet, kes peaks infopunkti bussijaamas pidama
• Saamatult tegutsev riik on lõpuks kaotaja

Pildid öösel Tallinna bussijaama jõudvatest sõjapõgenikest, kes ei saa hädapärast vajalikku infot ega tea, mida edasi teha, on piinlikud. Nõnda ei peaks me siia saabuvate inimestega ümber käima.

Kui piiripunktides kogutakse ammendav info selle kohta, kes liinibussis on ja kuhu nad peaksid jõudma, siis peab see olema eeldus vastuvõtuahela järgmiste lülide sujuvaks toimimiseks. Ja ei tohi juhtuda nii, nagu mõnda olukorda on kirjeldatud: inimesed sõidavad läbi Pärnu Tallinna, et lasta end siis bussijaamas ööbimise järel Pärnusse tagasi sõidutada.

Sellise logistikaga pole võimalik võita inimeste usaldust. Ja kui see üle kanda sõjaolukorrale, siis nii saamatult tegutsev riik on lõpuks kaotaja. Läheb põhja nagu ristleja Moskva Mustas meres.

Ajakirjanike öistest kirjeldustest selgub, et Tallinna bussijaam on pime auk, kus puudub info ja mõtestatud vastuvõtt. Ometi peaks liikuma selge teave saabujate kohta, kes vajavad kohest abi, kasvõi kõige elementaarsemat ööbimiskohta viimist. Kert Valdaru sõjapõgenikega toimetulekuks moodustatud hädaolukorra lahendamise ühendstaabist kinnitab siiski, et töö inimeste abivajaduste lahendamiseks käib kogu aeg ja ajakirjanduse häirekell on liialdatud.

Pildid öösel Tallinna bussijaama jõudvatest sõjapõgenikest, kes ei saa hädapärast vajalikku infot ega tea, mida edasi teha, on piinlikud.

Ühendstaap peaks ühe mütsi alla viima jõupingutused, mida teevad politsei- ja piirivalveamet (PPA), sotsiaalkaitseamet (SKA) ja vabatahtlikud, nagu Pagulasabi jt. Lisaks nendele tegelevad pagulaste vastuvõtmisega omavalitsused, antud juhul Tallinn.

Väga kentsakas on kuulda, et transiitpõgenikud, kes tulevad peamiselt Peterburist ja tahavad Eestist edasi reisida, ei pälvi mingit arvestatavat abi ega juhatust. Pole põhimõttelist vahet, kas Tallinna bussijaamas peab infopunkti PPA, SKA või keegi kolmas, oluline on see, et tegevus oleks koordineeritud ja inimesed ei jääks saabudes pilla-palla.

Sealjuures on eriti juhtimiskriisis vaevlev SKA juba pikka aega silma paistnud saamatusega ning tihti ka bürokraatia eelistamisega probleemide lahendamisele. Lausa saagalik oli järjest enamate miljonite kulutamine sotsiaalkaitse infosüsteemi uuendamiseks (SKAIS2) mõne aasta eest.

Postimees leiab, et ühe ööpäev läbi avatud infopunkti loomine bussijaamas on oluliselt lihtsam ülesanne, ehkki Ukraina sõjapõgenike vastuvõtt tervikuna on enam kui keeruline. Väga oluline on seejuures, et ahela esimesed lülid toimiksid õlitatult ning tähelepanu jätkuks ka transiitpõgenikele.

Meenutagem siinkohal seda, et Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi kutsus meid eelmisel nädalal riigikogule esinedes üles ühinema Ukraina territooriumil toime pandud sõjakuritegude uurimisega. Nüüd jõuab Mariupolist Venemaale küüditatud inimesi pikkade vintsutuste järel ja kurnatuna ka Eestisse.

Me peaksime neid võtma inimsusvastaste kuritegude all kannatanutena ning väga oluliste tunnistajatena. Ükskõikne bussijaam ja koha puudumine, kuhu väsinud pea toetada, pole just parim tunnistus, et me seda ka tõepoolest tahame teha.