L, 10.12.2022

Rainer Kattel ⟩ Eesti vajab feministlikku välispoliitikat

Rainer Kattel
, Londoni Ülikooli Kolledži ja TTÜ professor
Eesti vajab feministlikku välispoliitikat
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 21
Rainer Kattel
Rainer Kattel Foto: Elaine Perks
  • Igapäevased uudised Ukrainast näitavad, kuidas naiste ja laste vägistamisest on saanud sõjarelv
  • Peaksime käsitlema vastuseisu naistevastasele vägivallale ka meie välispoliitika alustalana
  • Eriti just välis- ja julgeolekupoliitikas on aastasadu valitsenud meestekvoot

Möödunud nädalavahetusel Inglise ajalehes The Sunday Times ilmunud intervjuus arvas peaminister Kallas, et kui oleks rohkem naisjuhte, oleks maailmas vähem sõdu ja konflikte. Kallasel on õigus, kuid Eesti peab mõtlema kaugemale peaministri ja teiste ministrite soost ning viima oma välispoliitika feministlikele alustele, kirjutab kolumnist Rainer Kattel.

Igapäevased uudised Ukrainast näitavad, kuidas naiste ja laste vägistamisest on saanud sõjarelv. Kindlasti tuleb taolise seksualiseeritud vägivalla vastu protestida, nagu seda möödunud nädalal suurepäraselt tegid Eesti naisaktivistid Tallinnas Vene saatkonna ees. Sellele jõulisele sõnumile vastandus Mart Helme väide riigikogus, et ukraina sõjapõgenikest naised toovad Eestisse tagasi HI-viiruse ning hakkavad siin tegutsema prostituutidena. Helme suhtumine näitab, et ka Eestis on olemas oluline populaarne poliitiline jõud, kelle meelest naiste alavääristamine on lubatud poliitilise vaidluse relv. Kuigi paljud meist usuvad, et naistevastasel vägivallal ja soolisel diskrimineerimisel ei tohi olla kohta Eestis, näitavad viimaste aastakümnete konfliktid endisest Jugoslaaviast Ukrainani, et peaksime käsitlema soolist võrdõiguslikkust ja vastuseisu naistevastasele vägivallale ka meie välis- ja julgeolekupoliitika alustaladena.

Feministlik välispoliitika taotleb soolist võrdõiguslikkus nii ühiskonnas üldisemalt (näiteks mis puudutab ligipääsu haridusele ja tööjõu turule) kui ka kitsamalt otsustusprotsessides. Viimasele viitas ka Kallas oma intervjuus, öeldes, et naisi peaks olema rohkem tippotsustajate hulgas. Seda arusaama toetavad ka teadus­uuringud, mis näitavad, et mida rohkem on naisi otsustajate hulgas, seda rahumeelsemad on ühiskonnad. Eriti just välis- ja julgeolekupoliitikas on aastasadu valitsenud meestekvoot, sõjapidamine ja sellele järgnevad rahulepped oleks justkui meeste sünnijärgne ainuõigus.

Eriti just välis- ja julgeolekupoliitikas on aastasadu valitsenud meestekvoot, sõjapidamine ja sellele järgnevad rahulepped oleks justkui meeste sünnijärgne ainuõigus.

Viimase kümne aasta jooksul on terve hulk riike Rootsist Kanadani üritanud oma välispoliitikasse tuua feministlikke rõhuasetusi. Kuigi pikemas perspektiivis on feministliku välispoliitika eesmärk poliitika demilitariseerimine, näitab kasvõi Rootsi praegune soov NATOga liituda, et tegemist ei ole ilmtingimata antimilitaristlike seisukohtadega. Vastupidi, militaarse kaitsevõimekuse ülesehitamine ja kasutamine on kantud võrdõiguslikkuse ideedest.

Eesti valitsuse tegevusprogrammis aastateks 2021–2023 seisab välispoliitika tegevuspõhimõttena kirjas järgmine lause: «Eesti inimeste turvalisus ja heaolu on kõige paremini tagatud maailmas, mis põhineb demokraatlikul riigikorraldusel, inimõiguste tagamisel, rahvusvaheliselt kokku lepitud reeglitel ja euroopalikel väärtustel.» Samas ei saa öelda, et meie tegelik välispoliitika mainitud põhimõtteid kuigivõrd ellu viiks. Ka välisministeeriumi koostatud Eesti välispoliitika arengukava 2030 nendib, et «Eesti arengukoostöö ja humanitaarabi rahvusvaheline nähtavus on olnud tagasihoidlik». Massiline naistevastane vägivald Ukrainas näitab, kui tähtis on rahuaegadel paika seada välis- ja julgeolekupoliitilised põhimõtted, mis rajanevad võrdõiguslikkusel. Paradoksaalsel kombel võime väita, et kui rohkem NATO riike tugineks feministlikule välispoliitikale, siis oleks tõenäolisem ka NATO palju jõulisem sekkumine Ukrainas.

Märksõnad
Tagasi üles