Rainer Kattel ⟩ Eesti vajab feministlikku välispoliitikat

Rainer Kattel Foto: Elaine Perks

Möödunud nädalavahetusel Inglise ajalehes The Sunday Times ilmunud intervjuus arvas peaminister Kallas, et kui oleks rohkem naisjuhte, oleks maailmas vähem sõdu ja konflikte. Kallasel on õigus, kuid Eesti peab mõtlema kaugemale peaministri ja teiste ministrite soost ning viima oma välispoliitika feministlikele alustele, kirjutab kolumnist Rainer Kattel.

Igapäevased uudised Ukrainast näitavad, kuidas naiste ja laste vägistamisest on saanud sõjarelv. Kindlasti tuleb taolise seksualiseeritud vägivalla vastu protestida, nagu seda möödunud nädalal suurepäraselt tegid Eesti naisaktivistid Tallinnas Vene saatkonna ees. Sellele jõulisele sõnumile vastandus Mart Helme väide riigikogus, et ukraina sõjapõgenikest naised toovad Eestisse tagasi HI-viiruse ning hakkavad siin tegutsema prostituutidena. Helme suhtumine näitab, et ka Eestis on olemas oluline populaarne poliitiline jõud, kelle meelest naiste alavääristamine on lubatud poliitilise vaidluse relv. Kuigi paljud meist usuvad, et naistevastasel vägivallal ja soolisel diskrimineerimisel ei tohi olla kohta Eestis, näitavad viimaste aastakümnete konfliktid endisest Jugoslaaviast Ukrainani, et peaksime käsitlema soolist võrdõiguslikkust ja vastuseisu naistevastasele vägivallale ka meie välis- ja julgeolekupoliitika alustaladena.

Feministlik välispoliitika taotleb soolist võrdõiguslikkus nii ühiskonnas üldisemalt (näiteks mis puudutab ligipääsu haridusele ja tööjõu turule) kui ka kitsamalt otsustusprotsessides. Viimasele viitas ka Kallas oma intervjuus, öeldes, et naisi peaks olema rohkem tippotsustajate hulgas. Seda arusaama toetavad ka teadus­uuringud, mis näitavad, et mida rohkem on naisi otsustajate hulgas, seda rahumeelsemad on ühiskonnad. Eriti just välis- ja julgeolekupoliitikas on aastasadu valitsenud meestekvoot, sõjapidamine ja sellele järgnevad rahulepped oleks justkui meeste sünnijärgne ainuõigus.