R, 9.12.2022

Matis Pedak ⟩ Eestikeelne haridus ongi riigikaitse

Matis Pedak
, õpetaja
Eestikeelne haridus ongi riigikaitse
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 2
Matis Pedak
Matis Pedak Foto: Erakogu
  • Puudub poliitiline tahe eestikeelsele haridusele üleminekuks
  • Eestlasest õpetajad ei soovi õpetada vene koolis
  • Erakonnad ei suuda olukorda poliitiliselt lahendada

Praegust julgeoleku seisukorda arvestades on arusaadav, et räägitakse kaitse-eelarve suurendamisest, olgu see eelarve kahekordistamine või antaksegi nii palju, kui küsitakse. Aga kas meie riigi eksistents sõltub ainult riigikaitsest? Meedias figureerivatelt arvamusliidritelt kuuleb tihti fraasi «laiapõhjaline riigikaitse», kuid mida see sisuliselt tähendab? Mis roll on siin keelel, kultuuril ja haridusel? küsib õpetaja Matis Pedak.

Mingi roll paistab olevat, sest juba kõlavadki poliitikute seast populistlikud hüüded, et nüüd sõja valguses peame ruttu-ruttu vene koolid viima üle eestikeelsele haridusele. Need pursked on kahepalgelised: mis üleviimisest me räägime, kui tegelik poliitiline tahe seda teha puudub.

Eestis on puudu õpetajatest – puudus on tohutu. Iseäranis suur on eesti keelt oskavate õpetajate puudus vene koolis. Ja eestlased ei taha tulla õpetama vene kooli. Korduvalt olen kutsunud oma tuttavaid õpetama venekeelsesse kooli, kuid valitakse eesti kool, kuna seal tuntakse end kindlamalt. Kui võrrelda eesti ja vene õppekeelega koolide PISA-testide tulemusi, siis erinevus on lugemises ja loodusainetes üle 40 punkti ja matemaatikas veidi üle 30 punkti. PISA-testide koostajate hinnangul võrdub 40-punktine tasemeerinevus umbes ühe õppeaastaga, seega alustavad vene emakeelega õpilased iseseisvat elu mahajäämusega ja selle tõttu on nende tuleviku väljavaated kehvemad. Kehvemad väljavaated realiseeruvad halvemate karjäärivõimalustena, kehvema sissetulekuna ja seeläbi on inimlikult täiesti arusaadav nende pettumus riigis ja süsteemis, mis neid üles kasvatas ja milles nad peavad edaspidi hakkama saama.

Säilitades venekeelset kooli, taastoodame järjepidevalt ebavõrdsust! Vene koolides on probleeme ka sotsiaalse keskkonna ja õppematerjalidega, näiteks pole keelekümbluses õppivatele õpilastele piisavalt materjale: eestikeelsed aineõpikud on liiga keerulised ja haridusjuhtide poole murega pöördudes kuuleb vastuseks, et nende tegemine on liiga kallis. Mis lõimumist me oodata saame, kui peame selleks võimaluste loomist liiga kalliks!

Eestis on puudu õpetajatest – puudus on tohutu. Iseäranis suur on eesti keelt oskavate õpetajate puudus vene koolis.

Koonerdamine on hariduses kombeks. Meenutagem, et normaalkoormusega on õpetaja palk 1412 eurot brutotasuna ja eesti õpetajal peab olema magistrikraad. Kui räägitakse õpetaja töökoormusest, siis ikka 35-tunnisest töönädalast ja pikast suvevaheajast, kuigi reaalselt kulub õpetajal töötunde kolmandiku võrra rohkem. Õpetaja tööaja sisse peab jääma õppetöö, st tunnid ja konsultatsioonid, tundide ettevalmistamine, hindamine, e-kooli täitmine, suhtlemine vanematega, õppekäigud, koolitused, administratiivsed ülesanded. Ja ärme unusta, et õpetaja peab IGALE õpilasele lähenema individuaalselt! See tähendab, et tegelikult teeb õpetaja 15–20 tundi tasustamata lisatööd nädalas.

Kui rääkisin ühe praktikandiga ja küsisin, kas on plaanis ka kooli tööle tulla, sain tavapärase vastuse, et kuskil kontoris saab sama palju palka, aga ei pea vastutama laste hariduse eest ning närvid jäävad korda. «Ei, ma ei tule kooli tööle!» ütles tudeng, kes on õppinud mitu aastat riigi kulul.

Tegelikult ei saa me üle minna eestikeelsele õppele, sest meil ei ole kvalifitseeritud õpetajaid. Nende lühikeste aastate jooksul, kui olen olnud õpetaja, olen kokku puutunud mitmete omamoodi õpetajatega, kes otsustavad tunnisisu näiteks tähtede seisu järgi või pendli abil või muut säärast. Need on vaid mõned lood, tegelik olukord on hullem. Koolil pole valida sadade kvalifitseeritud õpetajate vahel, vaid üksikute vahel, kuid õpetajakoha peab siiski täitma ja see on probleem üle Eesti. Ka nn eliitkoolides. Koolidel ei ole valdavalt luksust valida, keda õpetama võtta. Kas saame üldse küsida, keda me soovime meie lapsi õpetama?

Ka kõrghariduse rahastamine Eestis on NAERUVÄÄRNE! Meie haridus- ja kultuurielu kiratseb juba pikemat aega ning see ei ole olnud saladus. Lisaks õpetajatele tuleb tõsta ka kõrgharidustöötajate palka, et tagada kvaliteetne haridus, mis omakorda võimaldaks tuua võimekad kandidaadid omandama õpetajaharidust. Aated, väärtused ja isamaa-armastus ei maksa arveid, rääkimata talvistest elektriarvetest! Väga paljudel õpetajatel ja õppejõududel on mitu töökohta, selleks et oma peret üleval pidada. Rahvasaadikute ja kõrgemate riigiametite palgad on indekseerimise kaudu võimalik seadusesse kirjutada, aga haridusvaldkonnaga seda teha ei saa, sest...? Järgmised valimised on alles aastate pärast? Või puudub poliitiline tahe?

Märksõnad
Tagasi üles