Ansip: meil ei ole õigust väsida

Riigijuhid ja rahvas avaldasid hommikul Tartu tähetorni juures oma austust Eesti lipule. Foto: Sille Annuk

Peaminister Andrus Ansip märkis täna oma sõnavõtus pärgade asetamisel Tartus mälestusmärgi «Kalevipoeg» jalamile, et meil ei ole õigust väsida, vaid peame kujundama oma riigile ja rahvale parima võimaliku tuleviku.

Armsad tartlased! Armas Eesti rahvas!

Eesti Vabariigi 94. sünnipäeva tähistamisel on kogu riigi pilgud pööratud Tartule. Vähem kui kahe tunni pärast leiab siinsamas Vabaduse puiesteel aset meie kaitseväe paraad.

See on praeguse Eesti, meie praeguste sõdurite austusavaldus oma vanematele kaasvõitlejatele ja eesvõitlejatele, kellest esimestele langes osaks võidelda Vabadussõjas.

Mõne hetke pärast asetan Vabariigi Valitsuse nimel pärja Vabadussõja kangelaste mälestuseks rajatud Kalevipoja samba jalamile.

Teen seda kõikide ohvrite mälestuse austamiseks, kes on Eesti eest andnud ülima – oma elu. Aga ohvreid on Eestil tulnud kanda ka läbi hilisemate aastakümnete.

Ometi on Eesti püsima jäänud. Sest Eesti tervikuna ei ole kunagi väsinud. Või kui on väsitudki, üks või teine väsis, siiski on alati leitud endas jõudu ja on mindud Eestiga edasi. Läbi raskemate ja läbi helgemate aegade.

Väsiti ka Vabadussõjas – seda kinnitavad ettekanded rindelt. Aga siiski võideldi edasi võiduka lõpuni, vabadus võideti kätte.

Väsiti pikkade okupatsiooniaastate jooksul, nii kodumaal kui lõppematus paguluses.

Aga lõpuks rahvuslik eesmärk, iseseisvus, ikkagi taastati.

Nende ohvrite nimel, mida Eesti eest on antud; selle pingutuse nimel, millega on hoopis raskemates oludes võidetud väsimust – ei ole meil õigust väsida.

Peame tegema vastutustundlikke otsuseid. Peame kujundama oma riigile ja rahvale parimat võimalikku tulevikku. Ei ole meil õigust elada laste ja lastelaste arvel, ei ole meil õigust tuleviku arvel liugu lasta.

Ülesanne, mis meil kõigil on: pärandagem Eesti, parim võimalik Eesti.

Üheksakümmend neli aastat tagasi oli kõik alles ees. Ja kõik on ees ka praegu.

Langetan pea kõikide ees, kes on kadunud, kuid kelle töö on andnud meile praeguse vaba ja iseseisva Eesti.