Teet Korsten ⟩ Sõjaaegne kiri Narvast

Vaba Lava Foto: Erakogu

Laupäeval, 16. aprillil, etendati Vaba Lava Narvas Julia Augi lavastust «Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt». Näidendile järgnenud arutelul tõstatusid aga ka kohalikud valukohad. Näiteks üks endisest Peterburi elanikust Narva õpetaja teatas, et tema koolis ei tohi Ukraina sõjakoledustest rääkida – see pelutavat lapsi ja «võib tekitada pingeid».

Julia Augi lavastus «Х** войне. M*** sõda» Vaba Lavas on šokeeriv. See on kompliment lavastajale, näitlejatele, Vaba Lava Narvale. Mind šokeeris veidi ka pärast etendust toimunud arutelu ajal kõlanud inf.

Nimelt üks mees tutvustas end kui endist peterburglast («saate aru küll, miks ma sealt paar aastat tagasi lahkusin»), kes praegu õpetab ühes Narva koolis. Ta ütles, et teda painab see, et «kooli juhtkond on keelanud sõjast rääkida – põhjendades seda vajadusega vältida konflikti». Kahjuks ei tahtnud mees nimetada konkreetseid nimesid – st mis kool ja kes konkreetselt kooli juhtkonnast sellise avaldusega esines. Küll lisas mees, et ta pages Venemaalt putinismi eest ja... leidis selle Narvast.

Võibolla see polegi imelik linnas, kus isegi n-ö valge linnapea osales mullu 9. mai orgial. (Siin kohal ei taha / ei viitsi enam kirjutada «arutelust», kus kohalikud – mitte ainult, sest sekkus ka «Öise Vahtkonna» taoline MTÜ Eesti Vanemad, mis tegutseb vist ülevabariiklikult – «moralistid» pühendasid tohutult etenduse reklaamplakatile, sest seal olevat ebatsensuurne sõna. Selge, et need mitteinimesed pooldavad Putini sõda, aga kuna seda on õnneks Eestis isegi neil keeruline avalikult teha, pühenduvad nad nn moraalivõitlusele.

Ka Julia Aug läks vestluse ajal põlema, kui seletas, et «Narva – ja osaliselt ka Ida-Virumaa – on nagu Putini Venemaa» ja et tegu on ka Eesti riigi tegemata jäänud tööga. Seda «Venemaad» iseloomustab ka fakt, et ei riik – mitte meie, kes me riigi moodustame, vaid nt kultuuriministeerium – ja Narva linnavõim ei oska hinnata Vaba Lava Narvat, mis on üks väheseid väärikaid ja maailmatasemel asju piirilinnas.

Seega oli näidend šokeeriv ja vajalik. Pärast etendust räägiti ka asjadest, mis koha peal on šokeerivad/hirmsad ja millega oleme paraku nii harjunud, et ei jaksa iga kord isegi õigesti reageerida – st nende minimeerimiseks tegutseda.

Tuleb märkida, et ka Narvas – ja Ida-Virumaal üldse – on mõni normaalne ja väärikas inimene. Nagu Venemaal. Aga üldiselt on masendav.