Rein Vahisalu ⟩ Vardas härg, ise väntab

Karikatuur. Foto: Mark Antonius Puhkan

Kuuekümne kuue aastane energiast pakatav Laine räägib arstile: «Tahtsin oma tervisest rääkida, aga nüüd pean jälle oma mehekesest rääkima, kes on must kaks aastat noorem ja pole kunagi osanud tervislikult elada, kõike tuleb talle õpetada. Mina olin noorest peast kõva ujuja, olen kogu elu rahvatantsu vihtunud, nii et mul praegu tervisega häda ei ole.

Kui ma veel tüdruk olin ja talus kasvasin, siis ma kudasin käigu pealt, lõngapusa oli seelikutraksi all ja ma läksin lauta lüpsma, vardad muudkui käisid, ise ajasin naabripoisiga juttu ja lükkasin jalaga lüpsikut lehmale lähemale.» Kas see teie nimega luuletaja ongi teie mees, imestab arst, see ju tuntud ja kuulus nimi. Seesamune jah, tunnistab Laine, see tuntud ja kuulus. Laine on elus juba kaks meest ära pidanud, mõlemad surid haigustesse. «Esimene oli niisuke toi, aga teine oli suur vigurivänt. Oli teine väga elav inimene, tegi sepatööd, tema kaminavõred osteti laadal alati esimesel päeval ära. Mängis akordioni, laulis madala bassihäälega. Oli elupäevad vigurit ja vänta täis, seda jätkus kohe igale poole. Aga ikka suri ära, oli lõpuks üleni vähki täis.

Ega mu praegune luuletaja halb mees pole, kuulus ja puha, aga raha ei oska küsida, kõik honorarid olen ma ise välja kaubelnud. Nüüd hakkas lihtsalt maha käima, muudkui istub kodus ja mõtleb, tegusid temalt pole lootagi.