AK FOOKUS ⟩ Reet Hiiemäe: eesti pärimuses sõda välja ei joonistugi

Reet Hiiemäe uskumustekstide kartoteegi juures Eesti rahvaluule arhiivis. «Ka kõrgelt arenenud ühiskondades suunavad inimese mõtlemist ja tegusid suuresti uskumused, mis võivad olla nii ülesehitavad kui lammutavad,» ütleb ta. Foto: Kristjan Teedema

Eesti kirjandusmuuseumi vanemteadur Reet Hiiemäe räägib, milline on folkloristi tunnetus, et praegust olukorda kuidagigi mõtestada, ning sellest, millised mentaalsed pärimuslikud enesekaitsevahendid võimaldavad praeguste kriiside keskel üldse normaalseks jääda. Samuti jagab ta mõtteid sõda ja agressiooni toetavatest vaenulikest sümbolitest ja märkidest.

Sümbolid aitavad meil end määratleda ja esitleda. Kas praegu on tekkinud mingi sümboolne segadus – kaitseinglid taskus on mõnes mõttes asendunud avalikult vaenulike märkidega?

«Heast» ei ole saanud üleöö «halb» ja ei saa rääkida mingi kvaliteedi või kategooria põhjapanevast asendumisest teisega. Kaitseingel on ikka endiselt taskus, jumalat või muid väeolendeid palutakse lahingusse minnes appi mõlemal sõdival poolel. Vaenulikus tähenduses märgid ja sümbolid on lihtsalt rohkem esil, osalt muuhulgas seetõttu, et meedia meile kõike nendega seonduvat ig päev koju kätte toob.

Kuidas vaenulike sümbolite mõju ühiskonnas maandada?

Pean väga oluliseks seda, et inimesed oleksid teadlikud sümbolite tähenduskihtidest – nii ajaloolises plaanis kui ka sünkroonses plaanis ehk siis eri kultuurides. Üliharva juhtub, et mõni sümbol saab populaarseks täiesti tühjalt kohalt, enamasti on neil väga mitmetahuline ajalugu. Aga vaenuliku väe paneb sümbolisse ikka konkreetne vaenulike kavatsustega inimene.

Lugesin hiljuti 19. sajandi pärimusteksti ühest ravijast, kes õpetas heast südamest oma raviloitsu naabrinaisele, kuid naabrinaine hakkas sellesama loitsuga teiste inimeste kariloomi haigeks nõiduma. Halb ei olnud mitte loits, vaid seda kasutanud inimese motiiv. Arvatavasti on väärkasutuse oht ka üks põhjus, miks ravijad hoidsid ravisõnu traditsiooniliselt pigem enda teada.

Tõmban siit julge paralleeli tänapäeva meediaga, leides, et vahel oleks parem jätta ka meedial mõni asi enda teada. Iga rumalust, mida mõni provokaator kuskil korda saadab, pole mõtet panna suure kella külge ja seda moraalseks paanikaks võimendada. Milleks anda mingi vaenusümboliga vehkinud inimese teole seda meedias masstiražeerides vabatahtlikult võimu ja kõlapinda juurde?

Sõnal ja märgil on vägi, aga veel suurem vägi on neil siis, kui neid mingis kindlas tähenduses muudkui korratakse. Sugestiivse kajastuse peale tekivad matkijad ja hukkamõistjad, sotsiaalmeedia «heade» ja «pahade» leerid ning selle pinnalt juba edasised lõhestumised.