N, 8.12.2022

AK FOOKUS ⟩ Reet Hiiemäe: eesti pärimuses sõda välja ei joonistugi

Ebe Pilt
, ajakirjanik
Reet Hiiemäe: eesti pärimuses sõda välja ei joonistugi
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Reet Hiiemäe uskumustekstide kartoteegi juures Eesti rahvaluule arhiivis. «Ka kõrgelt arenenud ühiskondades suunavad inimese mõtlemist ja tegusid suuresti uskumused, mis võivad olla nii ülesehitavad kui lammutavad,» ütleb ta.
Reet Hiiemäe uskumustekstide kartoteegi juures Eesti rahvaluule arhiivis. «Ka kõrgelt arenenud ühiskondades suunavad inimese mõtlemist ja tegusid suuresti uskumused, mis võivad olla nii ülesehitavad kui lammutavad,» ütleb ta. Foto: Kristjan Teedema
  • Sümbolitel on ajaloolises plaanis ja eri kultuurides tähenduskihid, millest tasub olla teadlik
  • Kriiside ajal pöördutakse tavapärasest rohkem maagilise ja usundilise maailma poole
  • Usundilise mõtlemise mitmekesisus pole tõenäoliselt kunagi varem nii suur olnud kui praegu

Eesti kirjandusmuuseumi vanemteadur Reet Hiiemäe räägib, milline on folkloristi tunnetus, et praegust olukorda kuidagigi mõtestada, ning sellest, millised mentaalsed pärimuslikud enesekaitsevahendid võimaldavad praeguste kriiside keskel üldse normaalseks jääda. Samuti jagab ta mõtteid sõda ja agressiooni toetavatest vaenulikest sümbolitest ja märkidest.

Individuaalsed elu mõtestamise viisid näivad praegu põrkuvat sellega, et osa meiega kõrvuti elavatest inimestest kiidab sõja ning sellega kaasnevad koledused heaks. Kuidas on võimalik, et kõige sügavamad tuumikarusaamad üldinimlikkusest justkui tühistuvad?

Sellele vastamiseks pean kohe soojenduseks natuke teoretiseerima. Maailma tajumine polariseeritud vastanditena on üks keskseid sümbolprintsiipe. Budistlikus õpetuses on dualistlikust eritlemisest kõrgemale tõusmine valgustumise eeltingimus. Isegi tänapäevases ilmalikus meediakeeles ja inimestevahelises kommunikatsioonis on tavapärane dualistlik maailmakirjeldus.

Aga lähemalt vaadates ei ole võimalik jagada inimesi nii üheselt koletisteks ja mittekoletisteks, inimlikeks ja mitteinimlikeks. Lähivaates koosneb iga mass üksikisikutest, kes käituvad ühes olukorras ühtemoodi, teises teistmoodi. Arusaamad üldinimlikkusest võiksid printsiibis olla kõikjal kehtivad, kuid need on ometi kontekstisidusad. Kes on roimar ühes kontekstis, võib teises kontekstis valada pisaraid, kui tema lemmikloom on haige, või siis annetada suuri summasid heategevuseks. Tõenäoliselt ei olegi olemas inimest, kes käituks koletislikult või koledusi heakskiitvalt igas olukorras.

Seega pole minu arvates küsimus mitte selles, et tuumikarusaamad üldinimlikkusest tühistuksid, vaid selles, miks osutub võimalikuks, et üldinimlikkus mingis kontekstis või mingi inimrühmaga seoses välja lülitatakse. Teisalt on siin väga asjakohane loogika, mida kohtab muinasjuttudes: kui keegi on muinasjutu-duaalsuse reeglite kohaselt paha, siis peetakse tema puhul õigustatuks ja lubatavaks kõige julmema karistuse rakendamist. Sama esineb filmides ja näiteks sotsiaalmeedias – mõnedki isikud, kes on «heade» poolel, kirjeldavad, kuidas nad oleksid valmis piinarikkalt tapma kord vaktsiiniskeptikud, kord Vladimir Putini valijad.

Leian, et ka sellisele «heade» poolel olijale tuleks kasuks mõelda, kas reaalsuses selline vägivald suudaks midagi lahendada. Põhimõte on mõlemal juhul sama: mingi rühma inimeste kategoriseerimine mitteinimesteks, mille järel leitakse, et on õigustatud kohelda neid mitteinimlikult.

Reet Hiiemäe (48)

Reet Hiiemäe
Reet Hiiemäe Foto: Kristjan Teedema

Reet Hiiemäe on folklorist, kelle peamised uurimissuunad on usundilised jutud, meedia ja pärimuspsühholoogia.

2017. aastal kaitses ta Tartu Ülikoolis doktoritöö teemal «Folkloor kui mentaalse enesekaitse vahend: usulise pärimuse pragmaatikast». Järeldoktorantuuri läbis ta Turu Ülikoolis. 2018. aastast töötab ta vanemteadurina Eesti kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna rahvajuttude ja -usundi töörühmas.

Reet Hiiemäed on tunnustatud Eesti folkloristika aastapreemiaga (2017) ja Eesti kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali aastapreemiaga (2001).

Sümbolid aitavad meil end määratleda ja esitleda. Kas praegu on tekkinud mingi sümboolne segadus – kaitseinglid taskus on mõnes mõttes asendunud avalikult vaenulike märkidega?

«Heast» ei ole saanud üleöö «halb» ja ei saa rääkida mingi kvaliteedi või kategooria põhjapanevast asendumisest teisega. Kaitseingel on ikka endiselt taskus, jumalat või muid väeolendeid palutakse lahingusse minnes appi mõlemal sõdival poolel. Vaenulikus tähenduses märgid ja sümbolid on lihtsalt rohkem esil, osalt muuhulgas seetõttu, et meedia meile kõike nendega seonduvat iga päev koju kätte toob.

Paljud sümbolid korduvad nii kristlikus sakraalkunstis kui ka rahva­usundites. Heiligenkreutzi klooster Viini lähedal Austrias, 2014.
Paljud sümbolid korduvad nii kristlikus sakraalkunstis kui ka rahva­usundites. Heiligenkreutzi klooster Viini lähedal Austrias, 2014. Foto: erakogu

Kuidas vaenulike sümbolite mõju ühiskonnas maandada?

Pean väga oluliseks seda, et inimesed oleksid teadlikud sümbolite tähenduskihtidest – nii ajaloolises plaanis kui ka sünkroonses plaanis ehk siis eri kultuurides. Üliharva juhtub, et mõni sümbol saab populaarseks täiesti tühjalt kohalt, enamasti on neil väga mitmetahuline ajalugu. Aga vaenuliku väe paneb sümbolisse ikka konkreetne vaenulike kavatsustega inimene.

Lugesin hiljuti 19. sajandi pärimusteksti ühest ravijast, kes õpetas heast südamest oma raviloitsu naabrinaisele, kuid naabrinaine hakkas sellesama loitsuga teiste inimeste kariloomi haigeks nõiduma. Halb ei olnud mitte loits, vaid seda kasutanud inimese motiiv. Arvatavasti on väärkasutuse oht ka üks põhjus, miks ravijad hoidsid ravisõnu traditsiooniliselt pigem enda teada.

Iga rumalust, mida mõni provokaator kuskil korda saadab, pole mõtet panna suure kella külge ja seda moraalseks paanikaks võimendada.

Tõmban siit julge paralleeli tänapäeva meediaga, leides, et vahel oleks parem jätta ka meedial mõni asi enda teada. Iga rumalust, mida mõni provokaator kuskil korda saadab, pole mõtet panna suure kella külge ja seda moraalseks paanikaks võimendada. Milleks anda mingi vaenusümboliga vehkinud inimese teole seda meedias masstiražeerides vabatahtlikult võimu ja kõlapinda juurde?

Sõnal ja märgil on vägi, aga veel suurem vägi on neil siis, kui neid mingis kindlas tähenduses muudkui korratakse. Sugestiivse kajastuse peale tekivad matkijad ja hukkamõistjad, sotsiaalmeedia «heade» ja «pahade» leerid ning selle pinnalt juba edasised lõhestumised.

Eesti suvi tuleb ikka. Hiiumaa, 2021.
Eesti suvi tuleb ikka. Hiiumaa, 2021. Foto: erakogu

Kui vaenulikud sümbolid enne 9. maid keelustatakse, kuidas siis tagada, et need ei laieneks langenute mälestamisele surnuaial ning et punaste nelkidega vanaprouat ei tõlgendataks julgeolekuohuna?

Just see tõlgendamise teema tekitab minu jaoks küsimuse, kas on üldse võimalik vaenuõhutamiseks kasutatavate sümbolite kasutamist keelata nii, et sellest tõesti kasu oleks. Probleem pole ju sümbolis endas, vaid selles, mis on sümboli taga. Mulle tundub üsna võimatu lugeda seaduses detailselt üles märgid, mis on keelatud, sest sel juhul tekib provotseerimishimulistel kiusatus võtta kiirelt kasutusele mõni järgmine märk.

Raske on keelata ka ajalooga mitmetähenduslikke märke, kuna sellele võib järgneda n-ö kummivenitamine, näiteks väited, et sellel märgil on hoopis üks teine tähendus, aga lihtsalt näeb selle paha märgi moodi välja. Siin on palju ruumi demagoogiaks ja sellel alusel märtri mängimiseks. Leian, et keelamisel võiks olla pigem rõhk tegevuse iseloomul ehk siis igasuguse agressiivse ja sõda õhutava tegevuse – sealhulgas ka vastava sümbolikasutuse – keelamisel. Õigupoolest on selle kohta juba Eesti põhiseaduses selge formuleering olemas.

Isegi Mehhiko tiigerjumal sai endale pähe ühe koroonaaja keskse sümboli – koroonamaski. Folkloristlikel välitöödel Oaxaca piirkonnas Mehhikos, 2021.
Isegi Mehhiko tiigerjumal sai endale pähe ühe koroonaaja keskse sümboli – koroonamaski. Folkloristlikel välitöödel Oaxaca piirkonnas Mehhikos, 2021. Foto: erakogu

Traditsiooniliselt on vist olnud nii, et just kriiside ajal pöördutakse vaimsete praktikate poole, et kriis üle elada ning ellu jääda. Kas meie inimestel on olemas mentaalsed enesekaitsevahendid, mis aitaks praegustes kriisides ellu ja inimlikuks jääda?

Kriiside ajal pöördutakse kindlasti rohkem maagilise ja usundilise maailma poole, et olukorda mingilgi moel mõtestada ja lootust leida. Ka koroonakriisiga seoses toimus plahvatuslik varasema epideemiapärimuse taaskasutamine, usundipõhiste toimetulekuviiside elavnemine.

Seoses sõjaga Ukrainas olen samuti märganud, et avalduvad teatud mentaalse enesekaitse mooduste otsingud – alates sellest, et inimesed piiravad teadlikult aega, mida nad kulutavad sotsiaalmeedias mingite teravnurkade üle vaidlemiseks, postitades selle asemel midagi hingekosutavat, kuni tõesti vaimsete praktikateni, nagu rahumeditatsioonid, ühispalvused, Putinile mõttes needuste või ka teda mõistusele äratama mõeldud vaimuvalguse ja inglite saatmine.

Sümbolitel on ürgajast peale vägi olnud ja need on jätkuvalt võimsad vahendid maailma defineerimisel, mõistmisel ja mõtestamisel, turvatunde loomisel.

Märgiline on ehk ka see, et lääs on praeguses sõjas mugavuspositsioonis. Meie jaoks on see justkui tugitoolisõda: vaatame jõuetult pealt, kuidas Ukrainas päriselt piinatakse ja hukatakse inimesi. Tegelikult ei oska sellele nime anda – mida niisugune õudusunenägu sümboliseerib?

Leian, et Ukraina sõja puhul on toimunud siiski arvestatav mugavus­tsoonist väljumine, kui võrrelda sõdadega, mis on lähikümnenditel toimunud näiteks Gruusias, Etioopias, Süürias. Nüüdne reaktsioon on erinev võrreldes isegi Ukrainas varem toimunud militaarkonfliktide puhul avaldunuga.

Küll aga tuleb siin minu jaoks välja mentaalsete maakaartide teema: ka teistes sõdades piinatakse ja hukatakse, toimuvad humanitaarkatastroofid, miks siis on Ukraina sõda meile sedapuhku n-ö mentaalselt lähemal? See väljendub ka üksikisiku aktiivsemas abitegevuses, mida näen muuhulgas ka oma sõprade-tuttavate seas.

Avardavalt esitatud pärimuspsühholoogia kursus annaks nii keskkooli kui ka ülikooli tasandil maailmamõistmisele palju juurde.

Osal märkidel ja sümbolitel on nüüdseks vägi, et meie julgeolekut ja turvatunnet hägustada. Kas kuskil (nt hariduses) on läinud midagi väga valesti, et niisugune sümboolne vägi ja võim on praegu võimalikud?

Sümbolitel on ürgajast peale vägi olnud ning need on jätkuvalt võimsad vahendid maailma defineerimisel, mõistmisel ja mõtestamisel, samuti turvatunde loomisel, ent vahel ka nendesamade sümbolite kaudu agressiooni väljendamisel. Praegused arengud ei tähenda tingimata, et hariduses oleks midagi väga valesti läinud.

Samas leian, et üks avardavalt esitatud pärimuspsühholoogia kursus annaks nii keskkooli kui ka ülikooli tasandil maailmamõistmisele palju juurde, kui see seletaks lahti «oma» ja «võõra» tunnetuse kujunemise põhimõtted ning muud usundisidusad vastandite ja ühtekuuluvuse tajumise alusprintsiibid, räägiks usundite ja sümbolite kaitse- ja hingekosutuspotentsiaalist, kuid ka põhjustest, miks neid kuritarvitatakse.

Ajaloos on levinud sakraalsete maakaartide n-ö ülekirjutamine. Katoliku altar koos vastavate tuumsümbolitega sapoteegi indiaanlaste pühal mäel Teotitlan del Valles, kuhu pärimuse järgi maandus kunagi ristiusueelsel ajal sapoteegi lindjumal. Mehhiko, 2021.
Ajaloos on levinud sakraalsete maakaartide n-ö ülekirjutamine. Katoliku altar koos vastavate tuumsümbolitega sapoteegi indiaanlaste pühal mäel Teotitlan del Valles, kuhu pärimuse järgi maandus kunagi ristiusueelsel ajal sapoteegi lindjumal. Mehhiko, 2021. Foto: erakogu

Sümbolitel ja märkidel on väga ürgsed funktsioonid. Kas väga-väga ammused muinasaegsed märgisüsteemid võivad siiani mõjutada meie käitumisviise ning otsuseid?

Duaalsed baasprintsiibid, nagu ohtlik-turvaline, pimedus-valgus, olidki olemas tõenäoliselt isegi enne teadliku mõtlemise tekkimist. Et seostada pimedus-valgus ja ohtlik-turvaline lisaks kategooriatega hea-halb ja puhas-ebapuhas, selleks oli juba vaja veidi abstraktsemat mõtlemist. Aga kõik need printsiibid suunavad jätkuvalt iga päev meie käitumist ja otsuseid.

Kuidas on nutimaailm põimunud usundilisusega? Kas teaduslik maailmavaade välistab rituaalipõhise kaitsemaagia?

20. sajandi teisel poolel arvasid mitmed ühiskonnateadlased ja usundiuurijad, et ilmalikustumise süvenedes kaovad rituaalid ja üldse usundiline mõtlemine 21. sajandiks maamunalt. Tegelikkus on aga see, et usundilise mõtlemise mitmekesisus pole tõenäoliselt kunagi varem nii suur olnud kui praegu. Kusjuures iseloomulik on just see, et enda jaoks parimad palad võetakse nii teadusmaailmast kui maagilisest maailmast ja selline kombineeritud maailmapilt paistab suutvat suuremate vastuoludeta toimida.

Tehisintellekti looja on inimene, mistõttu maailma ülim tehnologiseerimine saab toimuda ja toimida alles siis, kui on esmalt saavutatud ülim inimlikkus.

Kas ja kuidas võib tehisintellekt muuta sümboolseid trende praeguses Eestis või ka sõja kontekstis?

«Tehisintellekt» on trendisõna, millega on seotud palju ootusi. Aga tehisintellekti looja on inimene, mistõttu julgen väita, et maailma ülim tehnologiseerimine saab toimuda ja toimida alles siis, kui on esmalt saavutatud ülim inimlikkus. Muidu on kardetavasti tulemuseks seesama, mida ma enne kirjeldasin seoses raviloitsu väärkasutusega. Aga kuidas inimlikuks saada, kui maailm justkui pole oma võimu väärkasutuse ja sõdade ajaloost palju õppinud ja sõdib edasi ka 21. sajandil?

A. H. Tammsaare tõstatas oma enne Teist maailmasõda kirjutatud «Põrgupõhja uues Vanapaganas» küsimuse, et võib-olla on inimese loomine üldse äpardunud ja inimesel polegi võimalik õndsaks saada. Ma siiski nii pessimistlik ei ole, sest näen inimestes jätkuvalt väga tugevat igatsust headuse järele, soovi maisest tühisusest kõrgemale tõusta, ilu ja harmooniat luua.

Oleks tore, kui tehisintellekti püütaks rakendada rohkem selliste abstraktsete nüansside edendamise teenistuses, kuna seni näib olevat aur pigem läinud mitte eriti hästi toimivate sotsiaalmeedia vale­infotsensorite, reklaamide personaliseerimise, militaartehnika ja muu sellise arendamiseks.

Mõnel pool Aasias saab templites osta sümboolset põrguraha, mille põletamine leevendab uskumuse järgi hiljuti lahkunud lähedase rahaprobleeme teispoolsuses. Macau, 2015.
Mõnel pool Aasias saab templites osta sümboolset põrguraha, mille põletamine leevendab uskumuse järgi hiljuti lahkunud lähedase rahaprobleeme teispoolsuses. Macau, 2015. Foto: erakogu

Millised märgid või sümbolid on teid kõige sügavamalt puudutanud? Millised on üldse kõige võimsamad märgid?

Viimati Marek Strandbergiga Kuku «Nädala raamatu» saates arutledes jõudsime järeldusele, et teadus ja usundiline sümboolika on kumbki oma teed pidi jõudnud üpris samasse kohta – tõdemusele, et üks kõige läbivamaid ja kesksemaid vorme on laine. Aga samas on sümbolitele omane ka nende tihe omavahel põimumine, need ei ole eraldiseisvad, näiteks lainega sarnane loogika on ringil, spiraalil, sealt edasi tulevad juba maosümbolid, sauad, elupuu, fallosesümboolika. Kõik see tähenduste palett tervikuna tingib sümbolite maailma võimsuse ja tähenduslikkuse.

Reet Hiiemäe ja sirkelrosett kirjandusmuuseumi vana hooneosa trepil. «Sirkelrosett on sümbol, mida võib kohata väga erinevates kasutuskontekstides,» selgitas Hiiemäe.
Reet Hiiemäe ja sirkelrosett kirjandusmuuseumi vana hooneosa trepil. «Sirkelrosett on sümbol, mida võib kohata väga erinevates kasutuskontekstides,» selgitas Hiiemäe. Foto: Kristjan Teedema

Reaalteaduslikust nõust tänapäeval üksi ei piisa, et ühiskondlikke kriise lahendada. Kas humanitaarteadlaste teadmistest ja teadusnõust võiks sel puhul abi olla?

Reaalteadus keskendub pigem mõõdetavate-doseeritavate lahenduste loomisele. Aga elu ei allu alati mõõtmisele ja doseerimisele, vaid kipub vahel olema üsna ujuv, amorfne ja irratsionaalne. Inimlik eksimine ei kao kuhugi.

Humanitaarteadus võiks suuta ideaalis analüüsida, kuidas ja millistel tingimustel just seesama ujuv ning kohati irratsionaalsena näiv ja usundilistesse mudelitesse kalduv käitumine võib moodustada tõhusa mentaalse toimetulekumehhanismi, näitlikustada, kuidas see on varem toiminud. Ja samuti analüüsida, millal niisugused toimetulekuviisid osutuvad kontraproduktiivseks ja mida sel juhul teha.

Maailmalõpp pole eestlase põhimure

Üldiselt on maailmalõpu võimalikkuse üle juurdlemine eesti rahvausundis suhteliselt kõrvaline ja selle filosoofiliste tagamaade üle pärimustekstides eriti pead ei vaevata. /.../ Seevastu Euroopas on väidetavad maailmalõpu eelmärgid hirmu külvanud juba sajandeid. Kestvalt on muret tuntud näiteks selle üle, et ebatavaliste loodusnähtuste ja katastroofide sagedus näib olevat suurenenud, ja seda näitajat on ikka ja alati käsitatud kui vihjet peatsele ilmalõpule või vähemasti äärmuslikult rasketele aegadele (näljahädad, sõjad, loodusõnnetused, haiguspuhangud).

Katkend äsja ilmunud Reet Hiiemäe raamatust «Pärimuslikud märgid ja sümbolid Eestis» (lk 95). Kirjeldus kaugete esivanemate müütilisest tarkusest on pisut hirmutav ja lohutav ühtaegu. Meie praegusel käitumisel on ürgsed ajendid.

Kas ja kuidas aitaks humanitaarteadlaste kaasamine kriisijuhtimisse tulevikus sõjaõudusi vältida?

Sümbolkäitumine, polariseerivate, stereotüpiseerivate uskumuste ja mitteinimlikustamise seaduspärasused nii keelekasutuses, lugudes kui ka tegudes tulevad pärimuses väga ilmekalt välja. Nende dünaamikate kirjeldamisega ja mõnevõrra ka prognoosimisega suudaksid näiteks folkloristid küll kasulikud olla.

Väga palju tehakse hetkel ühiskonna kohta järeldusi kvantitatiivsete küsitluste põhjal. Folkloristika ja mõningate naaberdistsipliinide tugev külg on kvalitatiivne analüüs, mis peakski ideaalis täiendama kvantitatiivset uurimist. Näiteks kui inimene vastab küsitluses, et eelistab presidendina Putinit, siis oleks vaja lisaks teada, kas tema eelistus tuleneb sellest, et ta kardab, et mõni teine riigijuht oleks hullem, sellest, et ta ei julge ausalt vastata, kuna kardab repressioone, või veel millestki kolmandast. Sellist nüansirohket inimlikku mõõdet oleks vaja rohkem teada.

Folkloristika ja mõningate naaberdistsipliinide tugev külg on kvalitatiivne analüüs, mis peakski ideaalis täiendama kvantitatiivset uurimist.

Kui mõelda meie pärimusele, siis millisele sümbolile on omistatud vägi, et sõda ära hoida?

Kõnekas on juba see, et eesti pärimuses sõja sümbolprintsiipi praktiliselt välja ei joonistugi. Sõda sümbolina ei toimi, pärimuslik tsükliline elutunnetus on tulevikku vaatav, kestmisele ja alalhoidlikkusele suunatud. Pärimuses on küll esindatud võitluse sümbolprintsiip, aga see eesmärk on millegi uuenemine, näiteks valguse võidu saavutamine pimeduse üle, see pole võrreldav laialdaselt destruktiivse sõjaga.

Valdav osa sümboleid – sealhulgas viisnurk ja haakrist – on traditsioonilises pärimuslikus kontekstis kaitsetähendusega. Seega, väga paljudele sümbolitele on kaitse ja konfliktide ärahoidmine või ületamine juba iidsest ajast sisse kirjutatud ning selle tarkusega on ka siinne rahvas seni sõjad ja katkud üle elanud ja usu elu püsimisse säilitanud.

Kuku «Nädala raamat»

«Pärimuslikud märgid ja sümbolid Eestis».
«Pärimuslikud märgid ja sümbolid Eestis». Foto: raamat

Kuula Reet Hiiemäe värske raamatu «Pärimuslikud märgid ja sümbolid Eestis» (Varrak, Tallinn 2022) tutvustust ka Kuku raadio «Nädala raamatu» sarjas: kuku.pleier.ee/podcast/nadala-raamat

Märksõnad
Tagasi üles