:format(webp)/nginx/o/2022/03/23/14441978t1hcb8d.jpg)
/nginx/o/2022/04/13/14483018t1hfe33.jpg)
- Rahvasteliit ei suutnud ära hoida Teist maailmasõda
- Pärast Teist maailmasõda püüti leida pragmaatilisi lahendusi
- On aeg luua tõeliselt demokraatlik maailmaorganisatsioon
ÜRO otsustusprotsessid on püsinud muutumatuna 75 aastat ja vajavad drastilist ümberkujundamist, kirjutab endine väliskorrespondent ja ÜRO kommunikatsioonijuht Paal Aarsæther.
Pöördumises ÜRO Julgeolekunõukogu poole juhtis Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi õigustatult tähelepanu sellele, et ÜRO eesmärk on tagada rahu ja kui organisatsioon seda teha ei suuda, peab ta ennast reformima.
Alates 1648. aasta Vestfaali rahust on rahvusvaheline kogukond ja seadused pidevalt arenenud. Vestfaali rahu kehtestas iga riigi ainusuveräänsuse, mis on rahvusvahelise õiguse põhialus.
Järgmine suur samm oli pärast Napoleoni sõdu toimunud Viini kongress 1815. aastal. Sündis suurriikide Euroopa kontsert – raamistik rahu säilitamiseks Euroopas.
Kumbki neist sündmustest ei pannud alust toimivale organisatsioonile, vaid pigem rahvusvaheliste seaduste ja tavade kogumile – kuidas riigid peaksid üksteist austama ja probleemide lahendamiseks diplomaatilist koostööd tegema.
Esimene oma sekretariaadiga rahvusvaheline asutus oli parlamentidevaheline liit IPU, mis asutati 1889. aastal maailma parlamentide dialoogi ja rahu foorumina. See on ka praegu olemas ja sellel on Genfis oma sekretariaat. Mingis mõttes võib seda nimetada ÜRO 1.0-ks.
Sellel ajal loodi konkreetsete küsimustega tegelemiseks palju uusi rahvusvahelisi asutusi, nagu Ülemaailmne Postiliit ja Rahvusvaheline Telegraafiliit. Samuti võeti laialdaselt kasutusele Genfi konventsioonid.
Umbes 30 aastat hiljem, 1920. aastal asutati Genfis Rahvasteliit, mis oli väga suurel määral praeguse ÜRO alusepanija. Sellest sai ÜRO 2.0.
Umbes 30 aastat hiljem, 1920. aastal asutati Genfis Rahvasteliit, mis oli väga suurel määral praeguse ÜRO alusepanija. Sellest sai ÜRO 2.0.
Idee sellisest maailmaorganisatsioonist polnud aga kaugeltki uus. Immanuel Kant pakkus selle välja juba 1795. aastal. Pärast Esimest maailmasõda viis USA president Woodrow Wilson oma 14 punktiga selle lõpule. Võidukatest suurriikidest said Rahvasteliidu täidesaatva nõukogu liikmed, miinus USA, kes ei ühinenud kunagi.
Rahvasteliidul oli parimal juhul ainult 58 liikmesriiki. Seepärast ei õnnestunud tal teistele liikmesriikidele kallale tungivate agressorriikide vastu edukalt kaubandussanktsioone rakendada – mis oli tema peamine vahend sõja ärahoidmiseks. Organisatsioon oli paljuski edukas, aidates luua tihedamaid rahvusvahelisi suhteid, kuid ei saanud hakkama oma suurima proovikiviga, mis oli Teise maailmasõja ärahoidmine.
Tuginedes samanimelisele võidukale sõjakoalitsioonile, sai Ühinenud Rahvastest pärast Teist maailmasõda uus rahvusvahelise diplomaatia ja koostöö keskus. Jälle olid võidukad liitlased need, kes pidid rahu tagama, nii nagu ka Rahvasteliidus. ÜRO igapäevases otsustusfoorumis Julgeolekunõukogus anti alalised kohad ja vetoõigus Hiinale, Prantsusmaale, Nõukogude Liidule, Ühendkuningriigile ja Ameerika Ühendriikidele.
Väita, et vetoõigusega riigid on alati tegutsenud parimate kavatsustega rahu ja dialoogi huvides, oleks ilmne liialdus. Loetelu on pikk, kuid selles sisalduvad Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi algatatud Suessi kriis, Tiibeti okupeerimine Hiina poolt ja Hiina sõjalise kohaloleku suurendamine Lõuna-Hiina merel, USA sissetung Iraaki ja Venemaa sissetungi Ukrainasse. Need on vaid mõned näited rikkumistest.
Nagu president Zelenskõi soovitas, saaks seda teha, saates ÜRO Julgeolekunõukogu laiali ja jättes organisatsiooni kõrgeima võimu ja volitused Peaassambleele.
Pärast Teist maailmasõda tuli teha mõningaid kompromisse ja leida pragmaatilisi lahendusi, et Ühinenud Rahvaste Organisatsioonist saaks tõeline ülemaailmne organisatsioon, mille liikmed oleksid kõik riigid.
Nüüd, kui külm sõda on lõppenud ja saabunud on globaliseerumine, on tulnud aeg ÜRO uuesti ümber korraldada versiooniks 4.0 – et luua üksteisega seotud ja vastastikku sõltuv maailm sarnaselt Euroopa terase- ja söeliiduga, ELi eelkäijaga pärast Teist maailmasõda.
Minu arvates on ÜRO ja selle paljud agentuurid ja asutused olnud edukad, kuid ta pole kaugeltki täiuslik ja me peaksime pidevalt pingutama, et teda täiustada.
Nagu president Zelenskõi soovitas, saaks seda teha, saates ÜRO Julgeolekunõukogu laiali ja jättes organisatsiooni kõrgeima võimu ja volitused Peaassambleele.
Samal ajal saaks organisatsiooni igapäevast asjaajamist korraldada uus valitav täidesaatev nõukogu, kus kehtiksid tavapärased demokraatlikud protseduurid ja reeglid ning kus kellelgi ei oleks vetoõigust.
Kõigil, ja mitte viimases järjekorras vetoõigusega riikidel, on aeg tunnistada, et uued ajad nõuavad uusi meetmeid ning on aeg luua tõeliselt demokraatlik maailmaorganisatsioon. Siis saame loodetavasti lõpetada kõik sõjad ja tagada rahu, demokraatia ja õitsengu kõikidele rahvastele igaveseks ajaks.