/nginx/o/2022/04/12/14481304t1h290d.jpg)
Kui tahta lääne ühtsust, siis ei tohi ise sellele plaanile kaikaid kodarasse loopida ning Vene-vastastest sanktsioonidest mööda hiilida. Ukraina sõja valguses peaks saabuma lõpp arusaamale, nagu oleks Venemaaga võimalik arendada mingisuguseid normaalseid majandussuhteid.
Eile taas kord ilmavalgust näinud kapo aastaraamat peatub ühes peatükis eraldi majandusjulgeolekul ning sellega koos ka majandussanktsioonidel. Eilsel pressikonverentsil rõhutasid kapo ametnikud, et majandussanktsioonid Venemaale on kõigile avalik info ja seega pole vabandatav nendest möödahiilimine. Sanktsioonide ignoreerimine on seaduserikkumine, kuid veelgi olulisem on eetiline külg – ajal, mil tulevad teated massimõrvadest, vägistamistest, küüditamistest ja röövimisest Vene armee poolt Ukrainas, on täiesti kohatu ajada äri Venemaaga ja selle tegevuse pealt kasumit teenida.
Nii tuligi eile uudis sellest, kuidas Soomes peatasid keskkonnaorganisatsioonid Greenpeace ja Elu Mäss Hankosse liikunud söerongi, mida aga käitab Eesti riigifirma AS Operail. Sanktsioonide täieliku kehtestumiseni on aega küll neli kuud, aga sellegipoolest on transiidikasum verine raha ja parem lõpetada kohe.
Taasiseseisvunud Eesti ajalugu tunneb katseid Venemaaga äri ajada, kuid peaaegu alati on need jooksnud liiva. Vene eldoraadosse on Eestist jõudnud vaid vähesed, sest tegelikult räägivad faktid teist keelt.
Pärast Eesti taasiseseisvumist lootsid nii mõnedki, et äri Venemaaga aetaks nagu Nõukogude Liidus, kui Leningradi turule sai minna müüma kurke ja sibulaid ning ärisuhete libedamaks ajamiseks (plaanimajanduse tingimustes) aitasid kaasa Vana Tallinn ja suitsuvorst. Ometi kehtestas Venemaa Eestile 1995. aastal topelttollid inimõiguste väidetava rikkumise pärast. Juba see sundis mitmeid ärimehi pöörduma Euroopa poole, nii et 1998. aasta Vene majanduskrahh ei tabanudki siinseid ärimehi väga valusalt.
Taasiseseisvunud Eesti ajalugu tunneb katseid Venemaaga äri ajada, kuid peaaegu alati on need jooksnud liiva. Alates 24. veebruarist 2022 asub meie idanaaber teisel pool globaliseerumise piiri.
2004. aastal lõppesid Vene topelttollid, sest Eesti astumisega Euroopa Liitu rakendus ELi-Vene partnerlus- ja koostöölepe. Kuid 2007. aasta pronksikriisi sündmused vähendasid tuntavalt Vene transiiti Eestis. Ka 2014. aasta Krimmi okupeerimine ja annekteerimine Venemaa poolt tõi endaga kaasa sanktsioonid ja Venemaa enda vastusanktsioonid, mis vähendasid äriajamist Venemaaga veelgi.
Nüüdne Ukraina sõda aga on pööranud suhetes Venemaaga täiesti uue lehekülje ja igaühele peaks olema selge, kui naiivne on loota mingisugustele majandussuhetele Venemaaga. Siinne susserdamine Venemaaga ei tule meile kasuks ka välispoliitiliselt – kui me nõuame ELi suurematelt riikidelt mitmesuguste majandussuhete katkestamist Venemaaga, peame ise ka ses osas eeskuju näitama.
Kui vaadata suuremat pilti, näemegi, et globaliseerumine võib saada Ukraina sõjaga tagasilöögi. Sõjalised ja poliitilised huvid on asunud majandushuvidest ettepoole. Säärasest loogikast peame lähtuma ka meie ja andma endale aru, et alates 24. veebruarist 2022 asub meie idanaaber teisel pool globaliseerumise piiri. Teha nägu, et mitte midagi pole muutunud, on sulaselge rumalus.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)