Raivo Vetik

FOTO: Peeter Langovits

Tallinna Ülikooli politoloogi Raivo Vetiku hinnangul on lojaalsus riigi suhtes nagu emadus – see tekib ühel juhul alles pärast rasestumist ja teisel pärast «meie» ehk kodanike sekka arvamist.

Kodakondsusetuse küsimust lahendama asudes tuleks kõigepealt täpsustada probleemi olemust. Siin tuleb näha, et ühelt poolt on küll tegemist kodakondsuseta inimeste endi hoiakutega, kuid teisalt laiema struktuurse probleemiga, mis tuleneb nende inimeste positsioonist Eesti ühiskonnas.

Kõigepealt sõltub kodakondsusetuse püsimine loomulikult vastavate inimeste hoiakutest.

Sellega seoses tuleb kahjuks viidata, et viimaste aastate jooksul on Eesti kodakondsuse saamise soov mittekodanike seas oluliselt vähenenud – kui aastal 2005 soovis integratsiooni monitooringute andmetel Eesti kodakondsust neljast kolm mittekodanikku, siis aastal 2010 ainult kolmest üks.

Seega, enamik mittekodanikke ei soovi enam Eesti kodakondsust saada.

Uuringud näitavad, et eestivenelaste kodakondsusstaatus on seotud nelja inimese sotsiaalset positsiooni iseloomustava tunnusega – sissetulekud, vanus, haridustase ja elukoht.

Mittekodanikud on kodanikega võrreldes väiksema sissetulekuga, vanemad, madalama haridustasemega ning elavad nendes Eesti piirkondades, kus domineerib vene keel.

Seega on massilise kodakondsusetuse püsimise taga ka teatud objektiivsed asjaolud, mis sõltuvad mitte ainult inimese hoiakutest, vaid näiteks tema võimetest ja mitmetest muudest juhuslikest teguritest.

Mida saaks sellises olukorras teha kodakondsusetuse vähendamiseks?

Alustada võiks kodakondsuse üle arutamise viisist. Toodud analüüs kinnitab, et kodakondsuse teemat ei saa üks-üheselt siduda ainult lojaalsusega, nagu me seda tavaliselt teeme.

Lojaalsus on selles mõttes sarnane näiteks emadusega – mõlemad on mitte tingimused, vaid tagajärjed. Nagu emadus on mitte lapse saamise tingimus, vaid tagajärg, on ka lojaalsus mitte niivõrd kodakondsuse saamise tingimus, kuivõrd tagajärg.

Kui riik ei ole inimest oma kodanike hulka arvanud, siis ei saa rääkida tema lojaalsusest või mittelojaalsusest, sest sellise küsimuse asetamine eeldab n-ö «meie» hulka kuulumist.

Öeldust tulenevalt hindaksin ma ka Pavel Alonovi ideid saates «Vabariigi kodanikud». Tema ettepanekud on inimlikult hästi mõistetavad, sest ta tunnetab kodakondsusetusega seotud alavääristamist oma kõige lähemate inimestega seoses ja soovib olukorda muuta.

Kuid ta arutab kodakondsusetuse probleemi üle oma vanemate riigitruuduse tõestamise vajaduse terminites, st meie, eestlaste loodud diskursuses, märkamata, et selle kaudu taastoodetakse tegelikult rahvuslikku domineerimist.

Pigem tuleks küsida, kas kodakondsus on lihtsalt lisaboonus ainult nendele, kes juba niigi saavad elus paremini hakkama või ka Eesti riigiidentiteedi tugevdamise vahend kõigi eestivenelaste seas.

Kas kodakondsuspoliitika eesmärk on vaid kasulikkuse tajumisel põhinev «riigitruudus» või ka kuuluvustundel põhinev lojaalsus?

Viimase eelistamisel võib soovitada senise kodakondsuskäsitluse asendamist liberaalsemaga - kui inimene on sündinud ja elanud Eestis ning täitnud Eesti seadusi ja maksnud Eesti makse, siis peaks tal olema ka õigus Eesti kodakondsusele.

Tegelik kuuluvustunne ja sellel põhinev lojaalsus saab tekkida pigem kaasava kui välistava kodakondsuspoliitika tulemusena.