Rein Taagepera ⟩ Näha kõiki sõjasurnuid

Rein Taagepera Foto: Kristjan Teedema

Mälestussambad üle maailma kipuvad sõdu ilustama. Õudsus valetatakse romantiliseks, jäledus pühalikuks. Sellised sambad ei aita edaspidiseid sõdu ära hoida, pigem vastupidi. Meenutavad küll, et inimesi suri, ent sisendavad, et nad surid kaunisti. Noor mees, haljas relv käes, kuul südamesse ja lõpp. Surma hetkel teadmine, et kord seisavad noored neiud postamendi ees ja deklameerivad, et «ilus on surra, kui oled noor», või midagi taolist, kirjutab politoloog Rein Taagepera.

Läbi ajaloo aga kuulub tüüpiliste sõjasurnute hulka ka vanamees, kes rüüstamisel jalgu jääb, teismeline tüdruk, kes peidikust nimme üles otsitakse, ja laps, kes ees tolkneb. Noored mehedki kõngevad rohkem haigustest kui sõjaväljal. Surm kõrgelt õhust tabab tagalat rinde kombel. Neid surmi sammas väldib. Selle ees seisev neiu võib end kujutleda põetajana või koguni partisanina järgmises sõjas. Sammas ei näita häbistatud ja pooleni söestatud keha.

Seisab pronksist mees, priske ja puhas, pühalikus palves nagu vaimulik, ainult et kiiver kaenlas. Ju siis sõjaväevaimulik. Mõtleb lahkunud kaaslastele. Mitte ainult ilusasti lahkunuile, kuuliga südames, vaid ka näljaselt, poriselt ja aeglaselt lahkunuile. Surub tagasi mälestust sellest, mida ta vallutatud külas tegi. Need olid ju vaenlased, sellised, kes süüa ei tahtnud anda ja väitsid, et endilgi pole. Kas kommarid, fašistid, neegrid, piimanäod, moslemid või ristikoerad – ühe lühikese sõna abil mitte-inimesteks taandatud. Ja too kangesti inimese moodi tüdruk – kui poleks mina, siis oleksid teised... Aga ikkagi ei taha sellele mõelda. Mis küll pani minu ema poega nii tegema? Sõda loomastab. Ei, nii öelda laimaks loomi. Inimloom oskab teha hullemat kui teised loomad. Sõda muudab metsikuks – ei, see laimab metsa. Meie sõnavara katsub meist endist mööda hiilida.