JUHTKIRI ⟩ Poolpehmed sanktsioonid Venemaa vastu sihile ei vii

Töömees toimetamas Kirde-Saksamaal Lubminis, kus gaasitorujuhe Nord Stream 2 peaks jõudma Läänemerest maismaale. Ettevõte lootis alles hiljuti, et projekt viiakse lõpule veel tänavu. Foto: Clemens Bilan/Epa/Scanpix

• Otsuse Vene gaasist loobumise kohta saame teha üksnes koos Leedu, Läti ja Soomega
• Gaasialasest sõltuvussuhtest lahtiütlemisel on tõeline kaotaja Venemaa
• Paraku jõuab see sõnum Euroopas ikka veel aeglaselt kohale

Valitsuse otsuses loobuda Vene gaasi kasutamisest on nõrku kohti, selgus eile toimunud riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjoni istungil.

Majandusminister Taavi Aas tunnistas, et valitsus tegi eelmisel nädalal küll põhimõttelise otsuse, kuid puudub selge tähtaeg.

Samuti on piirkonna ühtse gaasivõrgu puhul väga raske öelda, et gaasis, mida me tarbime, ei leidu Vene maagaasi molekule. Kuna pole olemas eraldi Eesti gaasiturgu, siis saame otsuse Vene gaasist loobumise kohta teha üksnes koos Leedu, Läti ja Soomega.

Seega mõjuvad riikide eraldi tehtud deklaratsioonid Vene gaasist loobumise kohta ülepaisutatuna. Eleringi juht Taavi Veskimägi kinnitas, et ka Leedu ei saa praeguse seisuga kuidagi öelda, et nende torudes Gazpromi gaasi üldse pole. Soomes asuva sisendpunkti kaudu on see seal olemas.

Niisugune tõdemus tekitas piinliku hetke, kui komisjoni juht Urmas Reinsalu pidi nentima, et rahvusvahelistes uudistes levinud ja Ukraina presidendilt kiitust pälvinud jutt sellest, et Leedu ja ka Eesti on Vene gaasi kasutamise lõpetanud, on pooltõde.

Majandusminister väljendab seisukohta, et Vene gaasist saab loobuda niipea, kui meil on tagatud alternatiivne varustus. Seevastu Paldiskisse veeldatud maagaasi (LNG) terminali ehitada lubanud Alexela esindaja Marti Hääl leiab, et vajab valitsuselt riskitagatisi, millest kõige olulisem on teadmine, et Vene gaasikraan jääb kinni.

Ühesõnaga, Vene gaasist loobumine eeldab alternatiivi, aga alternatiivi rajamine eeldab kinnitust, et Vene gaasist loobutakse. See meenutab tuntud lugu tõrvatud katusele laskunud varesest, kellel jääb saba lahti tõmmates nokk kinni ja vastupidi.

Seega peame rääkima Vene gaasist loobumise selgest tähtajast, aga ka sellest, et Eesti ja teised piirkonna riigid ei kõhkleks rakendamast rahvuslikke sanktsioone.

Peame rääkima Vene gaasist loobumise selgest tähtajast, aga ka sellest, et Eesti ja teised piirkonna riigid oleksid valmis rakendama rahvuslikke sanktsioone.

Praegu ei saa Euroopa väita ega saa väita ka meie, et Venemaa sõjamasina rahastamine on peatatud. Gaasiostud toidavad seda.

Olukorras, kus Venemaa gaasiekspordist ligi kolm neljandikku läheb Euroopasse, aga Euroopa sõltub Vene gaasist 40 protsendi ulatuses, võib kolm korda arvata, kumb pool on selle sõltuvussuhte lahtiütlemisel tõeline kaotaja. See on Venemaa.

Paraku jõuab see sõnum Euroopas ikka veel aeglaselt kohale, aga Balti riikide selge roll on saavutada siin läbimurre. Seda tehes tuleb vaadata peeglisse ja veenduda, et oleme usutavad ning ise kõik endast olenevad sammud ära teinud.

Eilsel komisjoni koosolekul rõhutas minister Aas mitu korda veel ühte olulist aspekti. Euroopa Liidu eelmisel nädalal vastu võetud viies sanktsioonipakett puudutab kaua oodatud energiasanktsioone, kuid näeb samal ajal ette hirmus palju erandeid. Sanktsioonide rakendamise asemel tähendab see võimaluste otsimist, et neid mitte rakendada.

Sanktsioonid kas on või neid ei ole, need ei saa olla poolpehmed. Selle peame selgeks tegema kõigepealt iseendale ja siis kogu ülejäänud Euroopale.