Lähiperspektiivis on sõjapõgenikud lisakoorem meie sotsiaalsüsteemile, kuid erakordsed ajad nõuavad erakordseid pingutusi. See pingutus on vajalik Ukraina võidu heaks.
Pikemas perspektiivis hakkavad sõjapõgenikud panustama meie ühiskonda täpselt samamoodi, nagu omal ajal said paadipõgenikud osaks näiteks Rootsi ühiskonnast. Loodame vaid, et Ukraina põgenikel ei tule võitu ja tagasipöördumist oodata sama kaua. Ka sel juhul, kui tagasi pöörduda õnnestub juba mõne kuu möödudes, on inimestele selle aja jooksul vaja mõtestatud tegevust. Oma korterisse üksindusse jäämine oleks halb kõigile.
Mõnel pool on avaldatud arvamust, et Ukraina pagulastele tuleks keeleseaduse nõudeid leevendada, et nad saaksid kiiremini tööellu kaasatud. See ei ole hea mõte.
Eesti keelepoliitikat on läbi Eesti taasiseseisvusaja kolme aastakümne iseloomustanud põhimõtete järjepidevus, kuid leebus ja inimkesksus nende põhimõtete rakendamisel. Keeleseaduse nõudeid ei ole muudetud leebemaks, kuid inimestele ja institutsioonidele on antud korduvalt ajapikendust nõuete täitmiseks.
Järgneva poole aasta jooksul peaks pagulaste esimene eesmärk olema õppida eesti keelt.
Samasugust paindlikku põhimõttekindlust on vaja ka praegu. Keelenõuded on kõigile ühesugused ja need tuleb täita. Kuid riik peab tegema kõik endast oleneva, et inimesed saaks iseseisvaks toimimiseks vajaliku keeleoskuse võimalikult ruttu kätte.
Probleemi tuleb lahendada kompleksselt. Järgneva poole aasta jooksul peaks pagulaste esimene eesmärk olema õppida eesti keelt. Riik peab looma võimalused intensiivseks keeleõppeks – ja keeleõppest saagu pagulaste esimene töö. See peab olema piisavalt intensiivne, et esmase õppe järel suuta iseseisvalt eestikeelses keskkonnas toime tulla ja endale päris töö leida.