ARVAMUS ⟩ Ülo Niinemets: mõõtmatult laiuvad viljaväljad muutuvad kõrbeks

Akadeemik ja Eesti Maaülikooli professor  ​Ülo Niinemets Foto: Maris Krünvald

Intensiivse põllumajanduse sümboliks on saanud mõõtmatud silmapiiri taha ulatuvad viljapõllud. Veel hiljuti peeti neid progressi märgiks. Suuri põlde on lihtne käidelda. Esmapilgul on saagi ja selle tootmiseks vajalike sisendite vahekord nii majandades ehk tulu/kulu suhe väga hea. Leiba jagub, inimesed on rahul, kirjutab akadeemik ja Eesti Maaülikooli professor  ​Ülo Niinemets. 

Aga kas see on jätkusuutlik? Intensiivsel põllumajandusel on tohutu ökoloogiline jalajälg. Laiuvad monokultuuride põlluväljad on bioloogilise mitmekesisuse mõttes justkui kõrbed. Neis puuduvad looduslikele kooslustele omased toitumisahelad ja nii on need väga vastuvõtlikud haigustele ja rohusööjate putukate rünnakutele. Samuti on neis bioloogiliselt vaesed ja puudulikud mulla aineringed.

Seetõttu nõuab intensiivne põllumajandus suures koguses pestitsiide ja väetisi. Pestitsiidide jäägid ei jõua mitte ainult toiduainetesse, vaid ka ümbritsevasse keskkonda ja looduslikesse toiduahelatesse. Mitmed pestitsiidid akumuleeruvad toiduahela tipus. Kõik need avaldavad organismidele teatud negatiivset mõju. Suur osa lisatud väetistest lekib keskkonda ja kantakse pinnaveega laiali. Tulemusena halveneb veekogude seisund. Intensiivselt haritavast mullast vabaneb ka suures koguses süsinikku, mis soojendab planeedi kliimat.