AK ⟩ Viguriga kaart: kuukaart

FOTO: Raivo Aunap Foto: Raivo Aunap

Tavaliselt mõistame kaardi tähenduses maapinna vähendatud ja üldistatud tasapinnalist kujutist, mis näitab objektide ja nähtuste paiknemist Maal.

Mõnikord tasub aga heita pilk ülespoole ja mõelda, et kaarte saab ju koostada ka taevakehade kohta. Esimene eestikeelne kaart Kuust ilmus 1849. aastal aimeajakirjas «Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on». Tegu oli esimese eestikeelse ajakirjaga, mille koostas Fr. R. Kreutzwald. Ilmselt oli sealne kuukaart kopeeritud mõnest välismaisest allikast. Kaardil on Kuu suuremad objektid tähistatud ladinakeelsete nimedega.

Kuust rääkides tuuakse enamasti välja tema kaugus Maast – see on keskmiselt 384 000 kilomeetrit. Ümbermõõt on Kuul ligi neli korda Maa ümbermõõdust väiksem ja Kuu pindala on võrreldav Aasia pindalaga Maal. Ilmselt kõik, kes on Kuud silmitsenud, on märganud sealseid värve. Tumedaid laike Kuu pinnal kutsutakse meredeks, sest kunagised astronoomid uskusid, et need on täidetud veega. Need on saanud enamasti ladinakeelsed nimed, mida on tõlgitud edasi rahvuskeeltesse. Rohkelt on Kuu pinnal näha kraatreid, mis on ­tekkinud kokkupõrkel teiste taevakehadega. Kraatrid on saanud oma nime enamasti silmapaistvate teadlaste järgi. Kuu on ainuke taevakeha peale Maa, kuhu on astunud inimese jalg. Kokku on seal aastail 1969–1972 viibinud tosin USA astronauti, neist esimesena astus Kuule Neil Armstrong.