Tänases Postimehes annab ajaloolane Inna Jürjo ülevaate raeapteegi loost, nentides, et raeapteek polnud pelgalt apteek, vaid täitis keskaegses Tallinnas ka muid rolle. «Nii või teisiti tuleb Tallinna raeapteeki pidada vanimaks, täpsemalt juba vähemalt 600-aastaseks apteegi nime all tegutsevaks ettevõtteks Eestis,» lisab ta.
Väärika vanusega raeapteek on tegelikult Eesti mitmekihilise ajaloo sümbol ja näide, et sõdadest ja okupatsioonidest räsitud maal on ka võimalik järjepidevalt tegutseda. On õigupoolest ime, et Tallinna vanalinn ja raeapteek ühes sellega on peaaegu terviklikult säilinud. Raeapteegi kohta võib öelda ka, et napilt pääsenud, arvestades, et 1944. aasta märtsipommitamisel tabas pomm raeapteegile suhteliselt lähedal asunud vaekoda. Peame meenutama ka praegust Ukraina sõda, mis on näidanud, kuidas terved linnasüdamed ja elamukvartalid on muutunud rusuhunnikuks.
Muidugi leidub Euroopas ja mujal maailmas vanemaid nähtusi ja ehitisi kui aastast 1422, mil raeapteeki esimest korda kirjalikes allikates mainitakse, ent 600 aastat on siiski päris pikk aeg. Meenutagem, et Kolumbus avastas Ameerika 70 aastat pärast raeapteegi esmamainimist. Soome pealinn Helsingi asutati 1550. aastal ehk 128 aastat hiljem. Peterburi 1703. aastal ehk 281 aastat hiljem.
Sestap on meie ja meie järeltulijate kohus käia Tallinna vanalinnaga, sealhulgas Raeapteegiga, ümber hoolikalt ja ettevaatlikult.
Liiatigi on apteek kui selline mänginud olulist rolli ka eesti kultuuriloos. Nii oli «Kevade», «Suve» ja teiste Tootsi-lugude autor Oskar Luts ise apteegis tööl. Kusjuures tema Tootsi-lugude üks muhedamaid ja elutargemaid tegelasi on apteeker ja paljude oluliste dialoogide pidamise koht apteek. Palamuse laadal on Tootsi-lugude apteegist tuntud «Punsli eli» olnud aastaid üks populaarsemaid tooteid.