AK ESSEE ⟩ Irina Belobrovtseva: Kiiev kõlab kui luule kehastus

Irina Belobrovtseva Foto: Peeter Langovits

Vene keeles on ütlus «Keel toob Kiievisse». Ütlusele omistatakse erinevaid tähendusi, kuid kõige levinum on analoogia tuntud väljendiga, mis on levinud kõigis Euroopa keeltes, ja mitte ainult neis: «Kõik teed viivad Rooma». Ka sellele idioomile on antud erinevaid tähendusi, kuid selgelt äratuntav on üks: Rooma – maailmalinn, igavene linn, kirjutab TLÜ emeriitprofessor Irina Belobrovtseva. 

Kuid Kiiev on ka eriline linn. «Vene linnade ema», nagu teda teatakse 9. sajandist, kui polnud veel Venemaad, polnud Ukrainat, aga oli Vene. Ja oli Kiiev. Mitte linn, vaid luule kehastus.

Nagu kärgede lademik suitses ja mühas ja elas Linn. Kaunis pakase ja uduga oma mägedel. Dnepri kõrgel kaldal. … Pargid seisid vaikuses ja rahus valge puutumatu lume all. Parke oli Linnas nii palju nagu ei üheski maailma linnas. Hiigelsuurte laikudena laiusid nad igal pool, alleed ja kastanid, jäärakud, vahtrad ja pärnad. … ja igavesest ajast igavesti valitses kõikide teiste üle astangult astangule kerkiv, üha laienev Keisriaed, mis vahel kirendas miljonitest päikeselaikudest ja vahel puhkas õrnas hämaruses.