JUHTKIRI ⟩ Aeg öelda ussisõnu

Urmas Nemvalts joonistab. FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

• Peame meelde tuletama laulva revolutsiooni ühtsuse
• Kodumaa eest võitlema valmis olevaid inimesi tuleb austada
• Sõda miilab edasi ja meid pole rahule jäetud

Ühel päeval koputab saatus su uksele ja ütleb, et nüüd on nii. Oleme elanud pikka aega teadmisega, et tõsine sõda ei ole meie maanurgas võimalik. See illusioon purunes poolteist kuud tagasi. Uus sünge reaalsus nõuab täiesti teistsugust ellusuhtumist kui varem.

Varem oleme üsna teoreetiliselt arutanud, kas 1939.–1940. aastal oleks tulnud vastu hakata või mitte. Ja keegi ei saa praegu tagantjärele hinnata, milline oleks olnud alternatiivne ajalugu. Kuid see, mida me näeme praegu Ukrainas, näitab, et tegemist ei ole sugugi mitte teoreetilise ajaloolise küsimusega.

Venemaa on oma agressiivse vallutusplaani selgelt välja öelnud ja seda teostama hakanud. Praegune areng näitab, et isegi kui Ukrainas edu saavutada ei suudeta, on Vene imperiaalne vaimulaad sedavõrd sügavale juurdunud, et küsimus ei ole selles, kas vallutusplaani proovitakse uuesti ellu viia, vaid millal seda teha üritatakse.

Postimehe homsele nädalalõpulisale AK antud intervjuus ütleb professor Marju Lauristin, et vaadates suurt ja üksmeelset toetust, millega eestlased on vastu võtnud Ukraina põgenikke, usub ta, et «me tunneme ennast kõik tegelikult Ukraina sõja tagalana». See hinnang määratleb meie staatuse praegu väga täpselt: me oleme juba sõjas, kuigi mitte eesliinil nagu Ukraina. Me oleme veel tagala.

See tähendab, et Eesti-Vene piir ei ole kahe rahumeelse naabri vaheline raja-, vaid potentsiaalne rindejoon, kus vastane praegu lihtsalt pealetungi ei ürita. Niimoodi mõelda võib tunduda ebaloomulik ja veel aasta tagasi isegi eelarvamuslik oma naabri suhtes, kuid Mariupoli, Butša ja teiste rindelinnade õudused ütlevad, et see ongi reaalsus. Tuleb olla valmis võitlema, kui tahame kaitsta oma maad ja rahvast täielikust hävingust.

Tuleb olla valmis võitlema, kui tahame kaitsta oma maad ja rahvast täieliku hävingu eest. See eeldab samasugust ühtsust ja vaimsust kui kolmkümmend aastat tagasi laulva revolutsiooni ajal.

Tänases lehes on ülevaade Norstati uuringust, kus küsiti inimestelt, kas nad oleksid valmis sõja korral rindele minema. Jaatavalt vastas 21 protsenti küsitletud meestest. Olles poolteist kuud näinud ekraanil lugematuid sõjakoledusi reaalsete hukkunutega, ei ole surm enam abstraktne. Kes vastas jaatavalt, pidi aduma oma surelikkust. Kogu elanikkonnale üldistatult oleks neid umbes 90 000.

90 000 meest on rohkemgi, kui korraga püssi alla saab kutsuda, kuid rinne ei sõdi üksinda. Eesti kaitse­plaan eeldab tegutsemist kogu maa sügavuses nii rindel kui ka tagalas. See eeldab samasugust ühtsust, koordinatsiooni ja vaimsust kui kolmkümmend aastat tagasi laulva revolutsiooni ajal.

Toona me teadsime, et me võidame, ja võitsimegi, kuid tuli välja, et see ei olnud lõplik võit. Meid ei ole veel rahule jäetud. Sõda hõõgub edasi ja peame rahvana endas esile manama taas kollektiivse jõu, et võita taas, just nii mitu korda, kui veel võidelda tuleb.

Vahepealne hea elu võib olla teinud meid leebeks ja rahumeelseks. Võibolla on mõnel kahtlusi, kas ja milleks. See kõik on loomulik. Uue reaalsusega harjumine võtab aega. Aga kui kahtled, siis mõtle, et kuskil siin, sellel maal on 90 000 inimest, kes on valmis sinu elu ja vabaduse nimel panema kaalule enda oma. Kuidas sina saaksid neid toetada ja aidata, kui saatus koputab?