T, 29.11.2022

AK FOOKUS ⟩ Marju Lauristin: me tunneme end Ukraina tagalana, ja see teeb tugevaks

Martin Ehala
, arvamustoimetuse juht
Marju Lauristin: me tunneme end Ukraina tagalana, ja see teeb tugevaks
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 8
Professor Marju Lauristin rõhutab, et praegu on ainuõige edendada eestlaste ja Ukraina sõja vastu olevate venekeelsete inimeste üksmeelset vastuseisu putinistidele.
Professor Marju Lauristin rõhutab, et praegu on ainuõige edendada eestlaste ja Ukraina sõja vastu olevate venekeelsete inimeste üksmeelset vastuseisu putinistidele. Foto: Margus Ansu

Venemaa kallaletung Ukrainale on toonud kaasa täiesti teistsuguse reaalsuse võrreldes sellega, millega olime harjunud. Eestisse on saabunud üle kahekümne tuhande põgeniku. Samas on meil muret ka olemasoleva vene kogukonna lõimimisega, kellest mingi osa toetab Putini agressiooni. Peagi on käes 9. mai, võimalikke pingekohti on teisigi. Tartu Ülikooli sotsiaalse kommunikatsiooni emeriitprofessor Marju Lauristin on uurinud Eesti ühiskonda vähemalt pool sajandit ja tunneb meid väga põhjalikult.

Kas viimase pooleteise kuu jooksul, mil see sõda on käinud, on ilmnenud midagi, mida te üldse ei osanud oodata, midagi, mis on teid üllatanud ühiskonna reaktsioonides või ühiskondlikes protsessides?

Mind on väga heast küljest üllatanud Eesti ühiskonna valmisolek sellises olukorras unustada väga paljud asjad, mis inimesi on üksteisele vastandanud, ning näidata üles väga suurt heatahtlikkust ja koostoimet Ukraina põgenike aitamisel. Nagu öeldakse: sõda on tõehetk, mis näitab inimeste tegelikke väärtusi, ja on näha, et meil on ikkagi ühiseid väärtusi rohkem kui neid, mis inimesi lahutavad.

Aga millest selline laialdane põgenikesse hästi suhtumine on tulnud, sest mäletatavasti seitse aastat tagasi, kui oli Süüria põgenike kriis, olid ju hoopis teistsugused reaktsioonid?

Siin on ikkagi ju põhimõtteliselt väga suur erinevus, sest Ukraina põgenike puhul, ma usun, et me tunneme ennast kõik tegelikult Ukraina sõja tagalana. Me tunneme, et need naised ja lapsed tulevad meile varjule, selleks et nende mehed, isad, vennad ja pojad saaksid võidelda meie ühise vaenlase vastu.

Meie jaoks ei ole Ukraina sõjapõgenikud rändeprobleem, vaid liitlaste solidaarsuse küsimus. Kuigi abstraktselt võttes on nad võõrad ja tulevad teisest kultuuriruumist, on näha, et neisse suhtutakse lähtudes sellest, mis meid nendega ühendab, mis on need inimlikud motiivid ja inimlikud tunded. Ma arvan, et see ühistunde kogemus on igal juhul positiivne, vaatamata kogu koledusele ja traagikale, mis selle taga on.

Märksõnad
Tagasi üles