Venemaa on pidanud tunnistama Ukraina relvajõudude tugevust ja kasutab nüüd oma eesmärkide saavutamiseks massrünnaku taktikat ühel suunal. Sellega kaasnevad jõhkrad tapatalgud, mis saavad olema võrreldavad Teise maailmasõja lõpufaasiga. See ei lõppe enne lääne sekkumist Ukrainale ründerelvastuse andmisega.
Igasugused sanktsioonid on sõjategevuse taustal küll tervitatavad, kuid siiski teisejärguline meede ja nende mõju ei ole operatiivne. Jutud sellest, et sanktsioonid toimivad ning annavad tunda paari kuni mõne kuu pärast, on inertsed ja ohtlikud – neil lihtsalt pole kohest toimet lahinguväljal. Kolm esmase tähtsusega asja, mida on vaja, ja kohe, on relvad, relvad ja relvad. Ukraina vajab suurel hulgal ründerelvi ja moona, milleta ei suuda nad Venemaa jätkuvale ning pikaajalisele survele vastu panna. Venelaste taganemine Kiievi ümbruses ei tähenda, et petlik lootus sõja lõpust oleks isegi käegakatsutav. Vastupidi, kõik analüüsid näitavad, et sõda kestab veel pikalt.
Põletatud maa taktika ja inimsusvastased kuriteod on alati olnud osa Venemaa strateegiast.
Väeosade ümbergrupeerumine on sõjapidamise täiesti korraline osa ja Venemaa tegelebki praegu strateegilise taganemise ning uute terviklike üksuste komplekteerimisega.
Fakt on see: venelased juba teostavad Ukrainas genotsiidi ja teostavad ka edaspidi. Seda ei peata ega hoia ära sanktsioonidega, selle õuduse lõpetamiseks on kõige kiiremas korras vaja ründerelvastust kõikidelt lääneriikidelt, aga kindlasti ka kõikidelt teistel sarnaselt mõtlevatelt riikidel.