Apteek oli koht, kust «kõik inimesed muidu tröösti, abi ja rohtu otsivad», kirjutas 16. sajandil kroonik Balthasar Russow. Apteek oli keskaja linnas kahtlemata üks põnevamaid ja salapärasemaid kohti üldse. Ruumi täitvatel riiulitel lösutasid reas kümned või sajad siltidega varustatud purgid ja potsikud, mis peitsid kõikmõeldavaid ja mõeldamatuid ravivahendeid. Mitte ainult taimedest, vaid ka metallidest ja kividest ammutati ravijõudu. Seletamatute ja salapäraste, ent ka «kihvtiste ja koletute» haiguste – halvatus, langetõbi, katk või rõuged – vastu otsiti abi imetabastest arstimistest, kui mainida vaid teriakki, mitridaati ja madragorat.