Kommunikatsiooniga on Eestimaal kehvasti, seda teavad kõik. Teeviitu, tänavasilte ja majanumbreid pole piisavalt või pole nad nähtavad, koroonareeglid ja ukraina sõjapõgenikele antav info pole piisav, on segane või suisa eksitav jne. jne. jne.
Aga riigi tasandil on üks põhimõtteline puudus, mida korvata on raske. See on strateegilise kommunikatsiooni olematus. Mis imeasi selle võõrsõna taga peitub? Ei midagi vähem ega rohkem kui ettevaatav, proaktiivne ja kindlat eesmärgi silmas pidav kommunikatsioon. See EI OLE tavapärane tagantjärele vigade ja jamade silumine, tagantjärele selgitamine, juba tehtud mainekahjude vähendamine. Nii see meil paraku üldiselt on. See ei ole ka lõputu andmete kogumine ja üldistav nentimine, et olukord on selline ja selline, nagu paistab olevat Riigikantselei strateegilise kommunikatsiooniüksuse tegevus. Strateegia on otsustamine ja tegutsemine.