JUHTKIRI ⟩ Kuritöö ja karistus

Urmas Nemvalts joonistab. FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

• Vene sõjakuriteod ei saa jääda karistuseta
• Sõjakuritegusid õigustavale sümboolikale pole Eestis kohta
• Lääs peab Ukrainat üha enam aitama

Õudust äratavad ­pildid Vene okupatsiooni alt vabastatud ­Ukraina territooriumidest ei jäta kahtlust, et Vene armee ja Venemaa liidrid tuleb vastutusele võtta sõjakuri­tegude eest. Lääs ei saa enam ­silmi sulgeda ja üha suurem abi läänelt Ukrainale on ainuke võimalus seda konflikti lahendada.

Kiievi lähedal olevast Butša linna­kesest tulid nädalavahetusel ­hirmsad pildid tänavatel vedelevatest laipadest, kes olid hukatud kuklalasuga ja kelle käed olid selja taha seotud. Arvatakse, et Butšas tapsid Vene väed ligi 300 tsiviilisikut.

Kui Mariupoli ja teiste ­Ukraina linnade pommitamine ja tsiviilisikute hukkumine leidis aset kaugelt ehk tapjad ei näinud oma ohvreid, siis Butša massimõrv näitab, et mõrvarid pidid oma ohvreid lähedalt nägema, ja seda, et hukatavad inimesed olid teadlikult välja valitud. See on midagi muud kui anonüümne tapmine.

Ajaloost teame, et holokaustis võeti kaudne tapmine ehk gaasitamine Zyklon Bga kasutusele osalt sellepärast, et tapjad ei suutnud oma ohvreid maha lasta. Nüüdne massimõrv Butšas näitab, et tapjad on kõigeks valmis.

Isegi kui on lootusetu tapjaid kohtu ette saada, tuleb neile anda õiguslik hinnang. ÜRO endise ­Jugoslaavia ja Rwanda sõjakuritegude ­tribunali peaprokurör Carla del Ponte on nime­tanud Venemaa presidenti Vladimir Putinit sõjakurjategijaks ja kutsunud üles tema suhtes rakendama rahvusvahelist arreteerimisorderit. Sama tuleks teha ka nende sõjaväelastega, kes vastutavad Butša ja teiste kohtade massimõrva eest.

Eestlased teavad oma ajaloost paraku liiga hästi, mida tähendab Venemaa võimu alla sattumine. 1919. aastal ja 1941. aastal avanes meile Butšaga samalaadne pilt, kui avastati kommunistide hukatud inimesed näiteks Tartu Krediidikassas või Kuressaare lossihoovis.

Butša massimõrva valguses muutub üha enam traagiliselt grotesksemaks mõne Vene kultuuritegelase või sportlase lalin, et tegemist on russofoobiaga ja miks tal ei lasta esineda või võistelda.

Sestap peakski Eesti ­suunama oma diplomaatilised pingutused ­sellele, et lääs rakendaks Venemaa suhtes veel jõulisemalt sanktsioone, loobudes sealhulgas ka oma energiasõltuvusest Venemaast. Lisaks tasub Ukrainale anda üha enam relvaabi, sest lootus sellele, nagu tähendaks sõjategevuse lõppemine ukrainlastele rahu ja stabiilsust, on Butša näitel põrmu paisatud. Vastupanust loobumine tähendab ikkagi mõrvu, küüditamist, vägistamist ja lihtlabast röövimist.

Butša massimõrva valguses muutub üha enam traagiliselt grotesksemaks mõne Vene kultuuritegelase või sportlase lalin, et tegemist on russo­foobiaga ja miks tal ei lasta ­esineda või võistelda. Kas tõesti mure ­selle pärast, kui keegi ei saa kuskil välismaal kaardiga maksta, kaalub üles massimõrva Butšas?

Kodus aga on selge, et me ei saa lubada massimõrvu toetavaid sümbo­leid. Ei ole ju mõeldav, et meil toimuk­sid SS-mundrit kandvate inimeste marsid, kes kannaksid ­käisel haakriste ja laulaksid laulu​ «Horst Wessel». Samamoodi ei tohi olla mõeldav, et meil möllaksid avalikult inimesed Z-tähe ja Georgi lindiga. Sest see on üleskutse massimõrvale ja vägivalla õhutamist ei luba Eesti põhiseadus. Kuid lisaks legaalsetele argumentidele on küsimus ka eetikas: õige ja vale vahel tuleb valida õige. Seda kõike tulekski silmas pidada, kui valmistume 9. maiks.