ARVAMUS ⟩ Kätlin Konstabel: Ukraina põgenike trauma

Psühholoog, pere- ja paariterapeut Kätlin Konstabel. FOTO: Sille Annuk Foto: Sille Annuk

• Ukraina põgenikud peaksid olema teadlikust Eesti vaimse tervise abist
• Terapeut peaks Ukraina põgenikega rääkima vene keele, aga mitte ajama Vene propagandat
• Meil on vähe kogemusi tsiviilisikute sõjaõudustega

Eesti peaks Ukraina põgenikele senisest rohkem pakkuma traumateraapiat, et nood sõjaõudustega toime tuleksid, leiab psühholoog ja pereterapeut Kätlin Konstabel.

Ukraina põgenikud on nii asjalikud, nii tublid – kohe tahavad tööle, lapsed panevad kooli, tegutsevad. Jah, nukrutsevad ka, aga tunduvad sõja jalust pagenute kohta imetlusväärselt krapsakad ja hakkajad. Selline mulje võib sõjapõgenikest jääda meedias. Põgenikele on loodud võimalus saada vastuvõtu- ja majutuskeskustes ka psühholoogilist esmaabi ning võib tekkida tunne, et vaimse tervise poolelt on asjad kontrolli all. See tunne võib olla petlik.

Majutuskeskustes ei peatu praegu ju enamik põgenikke ning kui seal ka tuge pakutakse, siis sealt välja kolides peab olema äärmiselt kõrge teadlikkusega nii vaimse tervise kui ka Eesti tervishoiusüsteemi osas, et hakata psüühikat puudutavate sõjahaavade veritsemisel abi otsima – võõral maal, võõras keskkonnas. Sotsiaalministeeriumi koduleht ütleb, et «on kaardistatud terapeudid, keda kaasatakse traumateraapia pakkumiseks põgenikele vastavalt hinnatud vajadusele», aga kuulda on, et majutuskeskustegi töötajad ja vabatahtlikud peavad ikkagi käigu pealt ise lahendusi välja mõtlema, suurimaks abiks on pigem hingehoidjad – ühtegi traumaterapeuti joonelt kutsuda pole. Kui sugulaste-tuttavate kaudu elamispinna leidnud põgenikul aga korraks vastuvõtukeskusesse sattudes ei tule pähe ekstra Eesti vaimse tervise teenuste kohta uurida, tuleb tal hakata end sellega – ja järjekordadega! – kurssi viima omapäi. Kuidas peaks ta leidma sellesama traumaterapeudi, kuidas uurima?

Kui oma vaimse tervise asjus hoolas põgenik saab aga võimaluse end perearsti nimistusse kirja panna, siis teoreetiliselt on tal võimalus kõigi perearstide käsutuses oleva teraapiafondi abil saada sõjatraumat puudutava murega kliinilise psühholoogi juurde. Et teoreetiline võimalus praktikas kasu tooks, on vaja õnne.

Ukraina sõjapõgenikud lahkumas Tallink Express hotellist. Foto: Mihkel Maripuu/Postimees

Esiteks – peab sattuma selline perearst, kellel on kombeks inimeste vaimse tervise vastu huvi tunda ja kellel on ümbruskonnas ka mõni kliiniline psühholoog suunamiseks võtta. Aga perearstide teraapiafondi rahast on ju viimastel aastatel üle poole jäänud kasutamata. Tartumaal kasutati 2021. aastal ära 61 protsenti rahast, Harjumaal – kuhu jääb elama enamik ukrainlastest sõjapõgenikke – 49 protsenti, Ida-Virumaal aga vaid 13 protsenti teraapiafondi rahast.

Teiseks – ukrainlasel peaks olema valmidus rääkida oma kõige jubedamatest sõjaga seotud kogemustest ja hingevalust vene keeles ning kliiniline psühholoog peaks samuti valdama vene keelt väga heal tasemel – aga kohe kindlasti ei tohiks ta suurepärase vene keelega kaasneda seisukoht, et Ukraina on ise «erioperatsiooni» ära teeninud. Kolmandaks – vaimse tervise spetsialist peaks olema traumateraapias pädev ja valmis kuulma lugusid, millelaadseid pole räägitud siinmail seitsekümmend aastat. Missioonil käinud sõdurite toetamise ja nõustamise oskus ja kogemus on Eestis olemas, aga tuhandete sõjaõuduste jalgu jäänud naiste ja laste oma tegelikult mitte.

Abivõimalusi saab õnneks luua – näiteks võiks kasutada neid kümneid Ukraina sõjapõgenikest vaimse tervise spetsialiste, kes siia jõudnud ja kellest mitmed vabatahtlikuna niigi oma kaasmaalasi toetavad. Oleks piinlik, kui eestlastest puuvenekeelega spetsialistidele raha maksta jaguks, aga neid spetsialiste, keda põgenikud kiiremini usaldaks, lastakse tasuta tööd teha.

Koolipsühholoogid pakuvad tänuväärsel moel ukrainakeelse psühholoogilise toe võimalust, ukraina keeles saaks teha ka üldse kõigile põgenikele – aga ka nende siinsele võrgustikule – suunatud kriisiabi telefoni. Sõjast tulnud põgenikku toetada pole lihtne ka väga empaatilisel sõbral või sugulasel. Siinsele Ukraina kogukonnale võiks seega õpetada ka vaimse tervise esmaabi oskusi, et nad oma kaasmaalastele ja omas keeles kõige paremini vajadusel taustajõuks saaks olla.

Kindlasti tasuks kaaluda tõsiselt sedagi, et traumeeritud ukrainlastel ükskõik millises Eestimaa nurgas oleks võimalik sarnaselt Eesti vägivallaohvritega tasuta psühholoogilist tuge saada Ohvriabi süsteemi raames. Olukord, kus läbi pekstud ja vägistatud eestlanna saab abi, aga Vene sõdurite piinatud ja vägistatud ja siia pagenud ukrainlanna mitte – sest pole ju Eestis algatatud menetlust – on absurdne.

Põgenike vaimse heaolu toetamine ja taastamine algab aga päris lihtsatest asjadest: anna selget infot, taga ennustatav ja toetav keskkond (näiteks teatades täpselt, kui kaua on õigus riigi pakutud majutusasutuses olla). Arvestades seda, kui paljud Eestimaa inimesed Ukraina põgenikega lähiajal kokku puutuvad – olgu vabatahtlikuna aidates või töökollektiivis kolleegiks olles, klassiruumis või poesabas, tugiperena sõbrustades või ametnikuna nõu andes –, on olulisim, et me kõik karmilt ja ilustamata mõistaks just selle sõjaga seotud psühholoogilise trauma eripärasid.

Näiteks seda, et 21. sajandile omane pidev online-olemise võimalus on mitmes mõttes teinud traumast taastumise keerulisemaks. Lihtsustatult võiks kirjeldada, et kui trauma esimene faas on šokk ja akuutne reaktsioon, kus vahel tundubki inimene pealtnäha väga asjalik (ohtlikus olukorras ei saa endale tundlemist-mõtisklemist lubada, ellujäämiseks tuleb tegutseda), siis turvalisemasse keskkonda jõudes saavad erinevad rasked mälestused, tunded, mõtted uuesti ja vabamalt «loa» esile tulla ning psüühika hakkab vähem või rohkem edukalt tegelema toimunu läbitöötamisega.

Mis toimub aga praegu? Üsna paljud praeguseks siia jõudnud põgenikud sõitsid ära sõjast veel puutumata kodumajadest, mehed-pojad ja tõesti eakad lähedased jäid maha – aga ellu. Tänu nutiseadmetele saavad põgenikud 24/7 infot selle kohta, kes on elus, kes surnud, kes kadunud, kes nälgib või külmetab ning mis seisus on enda ja naabri kodu. On loomulik, et oma armsate elu pärast muretsedes ollakse kogu aeg online ja seega kogu aeg hirmul. Miks see või teine pereliige pole telefonis kättesaadav? Kas sellepärast, et aku sai tühjaks või vallutati linn venelaste poolt ära ja seejärel võeti kohe ära ka internetiühendus? Miks sõber ei saada täna mu majast pilti, kuigi palusin – mis juhtus? Ehkki füüsiliselt ollakse turvalises Eestis, on mõtted ikka Ukrainas – taastuda ning kohaneda uute oludega on nii raskem. Ja kuna osa põgenikke saab teada ka kurbi uudiseid – needki ei saabu ju kõik korraga –, tekib sellest omakorda uusi traumasid.

2 mõtet

Missioonil käinud sõdurite toetamise ja nõustamise oskus ja kogemus on Eestis olemas, aga tuhandete sõjaõuduste jalgu jäänud naiste ja laste oma tegelikult mitte.

Kuidas saada põgenike jaoks toimima vaimse tervise teenused, kui meie oma inimesedki hädas?

Retraumatiseerimise ohus olemine on paraku paljude põgenike jaoks ohukoht ka muus mõttes. Oma kodust ilma jäänud ja iga päev isa elu pärast kartev ukraina laps võib leida end skisofreenilisest olukorrast, kus ta peab hakkama koolis vaidlema vene rahvusest klassikaaslasega, kas tema isiklik kogemus on ikka päris või on õige see, mis Venemaa meediakanalitest tuleb – et mingit sõda polegi, vabastatakse. Ühistransporti ootavad põgenikud võivad täiesti ootamatult kuulda saada süüdistusi selles, kuidas «ise te olete süüdi/natsid/mõrtsukad» või – «leebemas» variandis – kuidas nad võtvat kelleltki töö ära ja kes teid siia üldse kutsus.

Eestlastena on raske kujutleda, kui suured haavad on Putini Venemaa rünnakud löönud paljude põgenike suhetesse mitte ainult Venemaal elavate sõprade-tuttavate-kolleegidega, vaid ka perede vahele. Kuidas olla, kui su tore kolleeg Moskvast, kellega te muidu poliitikast kunagi ei rääkinud (oli tähtsamast jututada), nüüd suheldes õigustab Putini Venemaa otsuseid, mille tulemusel on su enda ja su kõige kallimate elu iga päev ohus? Ükskõik, kuidas see sõda lõpeb, mõnusate suhete jätkumist eri infoväljas olevate ukrainlaste ja venelaste vahel on raske ette kujutada – ja mida rohkem inimesi surma saab, mida rohkem Ukraina kannatab, seda võimatum see näib. Veel koledamad on meediaski kajastatud näited, kus osa pereliikmeid elab Venemaa inforuumis ning keeldub uskumast omaenda lihase lapse või õe-venna kirjeldusi Ukrainast toimuvatest õudustest.

Kuidas saada põgenike jaoks toimima vaimse tervise teenused, kui meie oma inimesedki hädas? Kuidas oskaks me ise olla põgenikega suheldes sellised, et anda neile jõudu – mitte ei haletseks? Muud varianti paraku ei ole, kui vaadata sõjakoledustele ausalt otsa ja samas päriselt uskuda, et ukrainlaste jaoks praegu olemas olla, koos kõigi nende hingehaavadega, pole mitte väsitav ja tüütu ülesanne, vaid austav võimalus.