Ukraina põgenikud on nii asjalikud, nii tublid – kohe tahavad tööle, lapsed panevad kooli, tegutsevad. Jah, nukrutsevad ka, aga tunduvad sõja jalust pagenute kohta imetlusväärselt krapsakad ja hakkajad. Selline mulje võib sõjapõgenikest jääda meedias. Põgenikele on loodud võimalus saada vastuvõtu- ja majutuskeskustes ka psühholoogilist esmaabi ning võib tekkida tunne, et vaimse tervise poolelt on asjad kontrolli all. See tunne võib olla petlik.
Majutuskeskustes ei peatu praegu ju enamik põgenikke ning kui seal ka tuge pakutakse, siis sealt välja kolides peab olema äärmiselt kõrge teadlikkusega nii vaimse tervise kui ka Eesti tervishoiusüsteemi osas, et hakata psüühikat puudutavate sõjahaavade veritsemisel abi otsima – võõral maal, võõras keskkonnas. Sotsiaalministeeriumi koduleht ütleb, et «on kaardistatud terapeudid, keda kaasatakse traumateraapia pakkumiseks põgenikele vastavalt hinnatud vajadusele», aga kuulda on, et majutuskeskustegi töötajad ja vabatahtlikud peavad ikkagi käigu pealt ise lahendusi välja mõtlema, suurimaks abiks on pigem hingehoidjad – ühtegi traumaterapeuti joonelt kutsuda pole. Kui sugulaste-tuttavate kaudu elamispinna leidnud põgenikul aga korraks vastuvõtukeskusesse sattudes ei tule pähe ekstra Eesti vaimse tervise teenuste kohta uurida, tuleb tal hakata end sellega – ja järjekordadega! – kurssi viima omapäi. Kuidas peaks ta leidma sellesama traumaterapeudi, kuidas uurima?
/nginx/o/2015/08/10/4366145t1h8438.jpg)
/nginx/o/2022/04/03/14461423t1h52ef.jpg)