/nginx/o/2022/02/10/14357655t1hfe7e.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/03/31/14457091t1h961d.jpg)
Kuldses keskeas, nagu ta enda kohta alati öelda armastas, valges arstikitlis doktor Tommet tegi hommikust visiiti intensiivravi palatis. Eelmisel päeval ja läinud öösel oli kiirabiga hulgaliselt uusi haigeid toodud, nüüd tuli nad kõik üle vaadata ja otsustada, mida nendega edasi teha.
Eelmine valvearst oli küll haiged põhjaliku iseloomustusega üle andnud, aga doktor Tommet ei saanud, oma kogemustele tuginedes, seda juttu alati puhta kullana võtta. Ja pealegi võis haige olukord öö jooksul oluliselt muutuda, mida eelmine valvearst ei osanud kuidagi ette näha.
:format(webp)/nginx/o/2022/03/31/14457162t1h719a.jpg)
Nii vaataski doktor Tommet valve alguses kõik, nii vanad olijad kui uued tulijad üle, kuulas kopse ja südant, katsus maksa ja sääri, et veenduda, on jalad turses või mitte. Enamasti ei olnud see üldsegi meeldiv pilt. Vanad inimesed olid oma haigustega pikka aega elanud ja haigused olid neid ea kohta märksa vanemaks teinud. Päris viletsad olid pandud pampersitesse, et säästa tekke ja linu.
Tohter, kes neid kõiki vaatas ja ravis, oli nii mõnestki oma hoolealusest vanem. Ja iga kord, kui ta sellist ringkäiku tegi, mõtles ta, et kas tõesti viie, kümne või ka viieteistkümne aasta pärast on ta siin samasugusena kui tema patsiendid praegu.
See, mis Tommetit tööl hoidis, ei olnud kindlasti mitte raha. Ta ise arvas, et jääks lausa haigeks, kui kellelgi tuleks pähe pensionärid päeva pealt töölt minema kihutada, et noortele ruumi teha. Üksi elaval vanal inimesel ei kulunud toiduks ju kuigi palju ja kõik muu elamiseks vajalik oli nooremas põlves ära ostetud. Ta võis puhtast südamest öelda, et käis tööl seltskonna pärast.
Aga mitte ainult kolleegid ei pidanud teda ametis kinni, vaid nii imelik, kui see ei tundunud, ka aina vahetuvad patsiendid. Need inimesed, keda ta noores põlves ravinud oli, olid üsna kindlasti juba enamuses surnud, kui just mõni temaealine või vaid veidi vanem tookord palatisse ei sattunud.
Ei saanud kujutada ette, et ta intensiivi sattunuid alati aidata saab. Kui inimene oli kõik enesest oleneva teinud ja oma tervise joomisega lõplikult ära lagastanud, ei olnud tohtril enam suuremat teha. Kel oli probleem aga hea üldseisundi pealt tekkinud, võis saada oma mure edukalt lahendatud ja kaduda tohtri silmist aastateks.
Kui inimene oli kõik enesest oleneva teinud ja oma tervise joomisega lõplikult ära lagastanud, ei olnud tohtril enam suuremat teha.
Doktor Tommet oli oma visiiti lõpetamas. Jäänud oli vaid viimane, mitte midagi ütleva välimusega naishaige, kel süda rütmist välja läinud. Eelmine valvearst oli püüdnud südant rütmi saada, aga ravimitega tulemust polnud.
Tommet kuulas kodade virvendust ja vatsakeste rabelemist. Kopsudes oli kerge pais, maks tahtis kõhus katsumist. Naine lükkas pidžaamapüksid alla. Maks oli siiski roidekaare all ja mitte eriti suurenenud. Aga miski oli valesti. Ja doktor Tommet mõtles mitu sekundit, milles asi.
Sellel haigel ei olnud pampersit, hea küll, aga ei olnud tavalisi aluspükse ka. Olid lõheroosad pitsilised aluspüksid, mille serv pidžaamapükste alt Tommetile vastu vaatas. Nagu olnuks proua temast aastakümneid noorem. Doktor Tommet vaatas nüüd uuesti seda naist. Ka keha oli mitte vanuri, vaid noore inimese keha. Ja mida ta enne märganud ei olnud – naise kõrvades rippusid pikad kaunid väärismetallist kõrvarõngad. See ei saanud ju olla sama inimene, kellest eelmine valvearst oli rääkinud. Tommet piilus isegi paberilt, kas ta polnud mitte eksinud ja naine polegi nii vana, kui ta arvas, aga isegi ravilehel oli sama vanus. No kakskümmend, isegi kakskümmend viis aastat võis sellest maha võtta silma pilgutamata.
Endiselt segaduses doktor Tommet laskis õdedel vahendid valmis panna, tegi lühiaegse narkoosi ja pani naise südame elektriga rütmi. Läks ühe pauguga, jäi ilusasti pidama ja järgmisel päeval kavatses tohter oma üldpalatisse viidud haige koju saata. Läks pabereid viima, aga patsienti polnudki. Palatinaaber andis teada, et küllap on jälle ratta seljas, juba hommikul ta seal koridori otsas käis.
Tohter Tommetil polnud aega oodata. Talle tuli meelde, kuidas mägi Muhamedi juures käis. Nii läks temagi pika koridori teise otsa, kus patsient rahulikus rütmis ratast sõkkus.
«Oi, tohter,» rääkis patsient. «Ma sõidan iga päev kodus rattaga! Liikumine on elu!»
«Kus te siis sõidate,» küsis arst.
«Eks ikka... alevis.»
«Jaa, olen seal käinud. Mu naine oli sealt pärit ja mu ämm elas kaua aastaid seal. Nüüd on ta muidugi juba aastaid teisel pool ja mul pole sinna alevisse asja rohkem kui tema kunagist korterit üüriliste lahkumisel uutele soovijatele näidata.»
«Siis te ikka vahel käite seal?» järeldas patsient. «Meil on väga ilus. Tulge siis mulle külla. Veel parem – võtke mind oma ämmaks! Uueks ämmaks!»
«Paljugi, mis mehed räägivad, ega kõike saa uskuda, vastas naine,» aga ta silmad naersid.
«Miks ma ämmaks peaks võtma?» küsis tohter. Ja tegi enda arvates nalja: «Tütart teil ju pole, keda mulle naiseks anda.»
«Ei ole jah. Aga tulge ikka. Ma oleksin teile hea ämm.»
Poole aasta pärast otsustasid tohtri üürilised enda jaoks sobivamasse paika kolida. Tohter pidi mitu korda alevis käima, kõigepealt korteri üle võtma, siis soovijatele näitama ja lõpuks uute soovijatega lepingu tegema. Kogu selle sekeldamise juures tuli talle meelde, et kusagil seal elab ju see kummaline naine, kes veerandsada aastat oma vanusest noorem välja näeb ja end tema uueks ämmaks nimetab. Ta helistas naisele.
«Oi, kullakene, tohter, muidugi tulge mulle külla, olen teid nii kaua oodanud. Ma tulen teile vastu, ise te küll siia tulla ei oska, majade vahel pole õiget teedki. Pange auto keskväljakule, oodake platsi kõrval rahulikult, tulen mäest alla.»
Mis Tommetil muud üle jäi. Kõndis poest läbi, et mitte tühjade kätega n-ö ämmale külla minna, sõitis siis keskväljakule ja andis teada, et on kohal.
Kuskil viie minuti pärast tuli naine, üleni valges nagu pruut, mäest jalgrada mööda alla.
Nii see sündiski, sest siitpoolt polnud võimalik mujalt minna ja näitas siis ära, kust tegelik tee tema maja juurde tuleb. Et doktor teine kord teaks, kui tuleb. Et tee oleks selge.
Siis vaatasid nad päikeseloojangut ja sõid ära tohtri toodud koogi.
«Miks sa mulle ikkagi külla tulid?» tahtis naine lõpuks teada
«Ise kutsusid ju: lubasid hakata mu uueks ämmaks, kuigi sul tütreid ei olnud, keda mulle naiseks anda.»
«Paljugi, mis naised räägivad, ega kõike seda uskuda saa.»
«Mina mõtlesin, et kui sind ämmaks võtta ei saa, siis naiseks ometigi saan,» vastas tohter.
«Paljugi, mis mehed räägivad, ega kõike saa uskuda,» vastas naine, aga ta silmad naersid.
Nad istusid külg külje kõrval ja vaatasid, kuidas päike metsa taha vajub.
Kummalgi ei olnud enam kusagile kiiret.